Tulin tollasesse Punalipu toimetusse 1969. aastal 20-aastasena ajutiselt asendama lapsepuhkusele läinud korrektorit. Et selle töö kõrval saadeti vahel ka lugusid tegema, läks nii, et jäingi neid tegema. Endalegi märkamatult kolmekümne üheksaks aastaks. Toimetusest läksin ka pensionile, täpselt päevapealt, kui aeg täis sai.
Mis mind seal siis kinni hoidis? Tuleb tunnistada, et alguses köitis noort inimest ka selleaegses toimetuses valitsenud loominguline õhkkond. Eriti paelus Julius Tillo töömeetod, ellu ja inimestesse suhtumine. Praegu parajalt distantsilt tagasi vaadates võin öelda, et eks ikka inimesed on olnud need, kelle pärast sai jäädud nii paljudeks aastateks. Vaevalt, et muus ametis oleks olnud võimalik kohtuda nii paljude huvitavate, inspireerivate ja positiivsete inimestega. Ilmselt poleks ma nende olemasolust isegi kunagi teada saanud.
Kuigi kirjutada on tulnud aastate jooksul väga palju, on tagasi vaadates endale siiski kõige enam pakkunud ja meelde jäänud külalood. Nendele külast külla sõitudele mõeldes tuleb alati südamesse soe tunne ja need inimesed ei unune niipea. Aga minu lood said kirjutatud ja kirjutada ma enam ei taha. Kui mu käest on küsitud, miks, ei ole ma seda isegi osanud öelda. Hiljuti juhtusin aga kuulma Vikerraadiost Helgi Sallot, kes meenutas oma Horoskoobi-aegu, tunnistades, et laulda ta enam ei suuda ega taha, isegi teistega koos ajaviiteks mitte. “Ei saa enam, tunnen, et süda läks lukku. Ma võtsin seda laulmist ikka väga südamega, sellepärast.” Kirjutamisega võib vist niisamuti olla.
VAIKE KÄOSAAR
