Jaan Toomla oli Palamuse sepa poeg, sündinud 8. mail 1929. Tema isa kolleegiks oli Torma vallas Rääbisel töötanud Aleksander Berg, akadeemik Paul Ariste isa. Niisiis pidi Jaan Toomla juba lapsepõlvest teadma, et sepal on tarvis õige tugevusega täpset kätt, mõõdukat kiirust ja paindlikku pihta ning kandvaid jalgu ? kuigi kreeklaste sepatööjumal Hephaistos oli lombakas. Ometi on nendel, kes käisid Jaan Toomla juures kodus ja hiljem tema kitsukeses ?kabinetis? asju või juttu ajamas ta tähtsa kirjastusametniku tööaastail 1964-1991, ta meeles hoopiski istuvana ja märkmeid tegemas.
Tagantjärele ei tee seda enam kindlaks, kuid on usutav: Jaan Toomla vanemate põlvkond lootis, et nende lastel saab olema kergem. Et pole tuberkuloosi, kriisiaastaid, vapse, fa?ismi ega okupatsiooni. Läks täiesti vastupidiselt, kuid ega ilus unistus selle tõttu veel väär ole.
Nõnda kuulub ka Jaan Toomla sellesse põlvkonda, kes Beria sula järel ja Hru?t?ovi sula järel uskusid, et maailma on siiski võimalik parandada.Vähemalt kirjasõna ning raamatu kaudu. Iseseisvuslikku mõõdupuud appi võttes ? see on Arnold Rüütli ja Lennart Meri põlvkond, kelle sellekohastest unistustest on ka tõendeid. Alati need ühemõttelised ei ole. Jaan Toomla rikkalikust raamatukogust ? ta oli raamatuinimene ? kuulub siinkirjutajale venekeelne koguteos ?50 aastat nõukogude kirjandusteadust? (Moskva, 1967. Samasuguse pealkirja all ilmus aasta hiljem Peterburis teinegi koguteos, kuid neid ei tohi omavahel segamini ajada). Jaan Toomla on selle teksti jooninud alla nelja värvi pastakatega, tehes äärele veel tähendusmärke ja märkusi. Enamik neist tundub mulle jaburatena ja kroonutruudena, aga ? kas see oli marksismi omandamine või hoopiski katse elada Eestis Moskva kaasaega silmas pidades või elupuhuste tarkuste otsimine? Võib-olla kobas nooremapoolne mees nõukogude pimedikus nende juhtnööride järele, mille abil oleks siiski pääsenud valguse kätte?
Tahaksin väga teada, kas sordiaretajad Jõgeval tõmbasid Moskvas ja Leningradis, Kiievis, Novosibriskis ning Tomskis ilmunud geneetika-alastes raamatutes tekstidele jooni alla samasuguse innuga, nagu tegi seda Palamuselt pärit Jaan Toomla raamatutes kirjandusteaduse kohta. Vist mitte.
Kuid Jaan Toomla ei tahtnud jääda ka Moskva ajast maha ja see oli kollektiivne, mitte isiklik pürgimus. Meil tuleb võtta omaks, et laiemasse ringi tahtsid nõukogude okupatsiooni ajal väga paljud, kuigi enamik neist ei teadnud, kui vaba on vesi meie ümber. Jaan Toomla vetevälju oli vähemalt kaks. Üheks oli tekstoloogia ehk õpetus sellest, kuidas anda välja meie eelkäijate loomingut. Temast oleks sel alal saanud väga nimeka ja teeneka Peterburi filoloogi Boriss Toma?evski (1890-1957) aspirant, ent juhendaja kahjuks suri, professor Juri Lotmani tõlgenduses tappis enese.
Jaan Toomlal oli unistus avaldada kogu Eduard Vilde, sõnast reani ja teaduslikult kontrollitud kujul. See soov jääb täitumist ootama ka edaspidi. Meil pole ei lõbusat ega traagilist Vildet, ma mõtlen väljaspool bibliofiiliat. Küll on lugejal 18 köidet Tammsaare ?Kogutud teoseid? (1978-1993). See oli suur ettevõtmine ja Jaan Toomla kuulus väljaande kolleegiumi. Tema kirjastuses töötamise ajal jõudis lõpule ka Kreutzwaldi kirjavahetuse avaldamine (1953 ? 1979).
Teiseks veteväljaks oli süstemaatika eesti kirjanduse publitseerimisel raamatute vormis. Muidugi ei teinud ta seda üksi, sest Eesti Raamatu peatoimetaja oli palju aastaid Aksel Tamm, Jaan Toomla põlvkonnakaaslane. Kuid oli haruldane, et seda kirjastust ja järelikult ka meie rahvusliku raamatu väljaandmist juhtisid inimesed, kelle keskelt ei sugenenud ühtegi näotut intriigi ega karjääri teiste arvelt. Vaikne, aga tegus vastutus oli peamine.
Palamusele minek ja Tartusse tulek ei olnud Jaan Toomlale palverännuks, kuid mõlemad kohad olid tal südamel. Olemata väga suur reisimees, mäletas ta, kust on pärit. Nüüd on meie kohuseks seda päritolu ja tööd meeles pidada.
PEETER OLESK
