Ruta Kruuda Fondi korraldatud esseede konkursil saavutas oma vanuserühmas esikoha Jõgeva Ühisgümnaasiumi 8. klassi õpilane Sten Soo, kes analüüsis oma kirjatöös, kuidas alkohol rikub perekonnaõnne. Noormehe praeguseks koduks on Siimusti lastekodu Metsatareke, kus rääksime temaga essees kajastatud valusatest probleemidest, nende lahendamisvõimalustest ning ka tänase koolinoore enda tulevikuunistustest.
Mis või kes Teid ergutas konkursile esseed kirjutama?
Sellest konkursist rääkis mulle ja tegi ettepaneku osalemiseks eesti keele ja kirjanduse õpetaja Helge Maripuu. Pidasin endaga veidi nõu ja otsustasin oma mõtted kirja panna. Pealegi sobis mulle väga hästi teema, mis andis võimaluse kirjutada sellest, mida ka ise olen läbi elanud.
Rääkisite alkoholi negatiivsest mõjust pereelule. Missuguseid ohtusid seoses selle teemaga välja tõite?
Toonitasin, et alkohol lõhub täielikult perekonna. Kui ema ja isa on mõlemad alkohoolikud, siis satuvadki lapsed sageli lastekodusse. Sellistel lastel puudub isik, kes neid hoiab ja kaitseb ja kellega saaks jagada oma muresid. Pealegi puudub ju joomalembelistes peredes sageli soe tuba ja söök jne.
Miks aga inimesed üldse Teie arvates vägijooke tarvitama hakkavad?
Usutavasti otsitakse kangematest jookidest meelelahutust. Leidub ka täiskasvanuid, kes vaatavad, et see tuttav või sõber joob, ja hakkavad ka ise pruukima. Nii hakkabki pidu peole järgnema. Alkohol tekitab ju tihti ka algul üleva enesetunde, mis aga, teadagi, on petlik.
Kuidas ülearu alkoholi pruukinud inimesi iseloomustaksite?
On teatud inimesi, kes kraadiga jooke proovides lõbusamaks ja seltskondlikumaks muutuvad ja nad lähevad sellise enesetundega ka magama, ilma et kellelegi kurja teeksid. Nad teavad ka oma normi ja oskavad piiri pidada.
Paraku leidub aga neidki, kusjuures minu arvates on selliseid rohkem, keda joomine midagi lõhkuma, teistele halba tegema ergutab. Nii minnaksegi kedagi peksma, röövima, aknaid sisse viskama. Väga kurb, et on ka lapsevanemaid, kes alkohoolseid jooke pruukides normaalse mõistuse kaotavad, lapsi kõikides ebaõnnestumistes süüdistama hakkavad ning nende vastu vägivaldseks muutuvad.
Küllap mõtlesite esseed kirjutades ka sellele, milline on õnnelik perekond. Milline on kokkuvõtlik vastus sellele küsimusele?
Lapsele on õnnelik perekond see, kus tal on olemas ema ja isa, kes tahavad ja suudavad kindlustada talle kõik, mida laps vajab kasvamiseks ja arenemiseks. Õige kodu on turvaline. Sageli lähevadki lapsed ja noored hukka sellepärast, et neil pole häid vanemaid, kes neid toetavad ja nende probleemidele lahenduse leiavad.
Alkoholi hakatakse sageli pruukima noorena, lausa kooliaastatel. Mis võiks aga olla aseaine alkoholile?
Ma arvan, et küsimus, kas juua või mitte, on ennekõike igaühe enda otsustada, sest keegi ei sunni ju jooma. Oluline on, et mõistus endal peas oleks, oma tee tuleb igaühel ikka ise leida.
Kui palju õpetaja Helge Maripuu essee kirjutamisel nõu andis?
Koostöö õpetajaga oli päris põhjalik. Ta andis nõu, kuidas oma mõtteid paremini väljendada ja pakkus välja ka mõne mõttetera, mida kirjatöö sisaldada võiks. Muide, oli ka periood, kui mu töö pikalt pooleli oli. Aga selline ooteaeg tuli lõpptulemusena kasuks. Samasugust positiivset tegurit olen täheldanud ka kirjandite kirjutamisel.
Kaua essee valmissaamine kokku aega võttis?
Selleks kuluks ikka paar kuud, sest probleemid nõudsid päris põhjalikku käsitlemist.
Millal üldse sündisid töös käsitletud mõtted?
Eks kajastatud probleemidele sai mõeldud päeval ja vahel ööselgi. Et mõtted selged oleksid, tuli mõndagi neist lausa mitu korda kirja panna. Olen alles hoidnud ka kõik mustandid. Töö pikkuseks oli ette nähtud kaks A 4 formaadis lehekülge.
Kas pühendasite essee kirjutamisse ka sõpru ja tuttavaid?
Jah, arutlesin nende teemade üle ka lastekodu juhataja ja kasvatajatega.
Kuidas Teid parimaks tunnustatud töö eest premeeriti?
Ma sain kingituseks sülearvuti, miks maksab 16 000 krooni, ja preemiareisi Brüsselisse.
Kas Brüsseli-reis on juba möödas?
Brüsselis käisime 30-liikmelise rühmaga, sinna kuulus ka esseekonkursi teine finalist, neiu, kes õpib ühes Tallinna tehnikakoolis. Brüsselis veetsime kaks päeva ja külastasime nii Euroopa Liidu parlamenti kui ka Belgia parlamendihoonet.
Tutvusime ka vaatamisväärsustega, kohtusime europarlamendi saadiku Siiri Oviiriga, kes koos meiega õhtusöögilauas oli. Vestlusringides Brüsselis rääksime ka majanduskriisist
Eestis, kusjuures ma avaldasin arvamust, et Eesti majanduse edukäik taastub kindlasti.
Eelmisel õppeaastal võitsite rahandusministeeriumi poolt korraldatud kirjandivõistluse. Huvitava ja sisuka essee kirjutamiseks peab ka palju lugema. Mida peate oma lemmikraamatuteks?
Igati asjalikke raamatuid soovitab lugeda õpetaja Helge Maripuu. Praegu käsitleme näiteks „Väikest printsi”.
Te kirjutasite essee pere teemadel. Kas olete juba mõelnud sellele, milline pereisa Te ise tulevikus olla sooviksite?
Ma olen ise elanud raskes ajas ja oludes. Oma tulevasele perele tahan võimaldada kõike ilusat ja head.
Ja kus võiks selline pere elada?
Mõtlen, et kodu võiks olla ikka maal, omas majas, mille ümber oleks ilus aed.
Praegu on Teie koduks aga Metsatareke, kuidas siinsete endast nooremate poiste ja tüdrukutega läbi saate?
Nad on mulle toredad kaaslased, kellele olen püüdnud nõu ja jõuga abiks olla. Usun, et nii on ka kasvatajatel parem töötada. Olen saanud juba üsna hästi harjutada „pereisa“ rolli. Olen ka vanem vend oma aväikesele õele, kes samuti siin elab
Kellena sooviksite tulevikus töötada?
Ma arvan, et lähen õppima sotsiaaltööd, sest pean seda enda jaoks sobivaks. Tahan omandada sellise hariduse, mis võimaldaks mul alustada iseseisvat elu võimalikult hästi. Kindlasti ei tahaks ma tagasi minna oma lapsepõlvekoju, kust mul eriti häid mälestusi ei ole.
JAAN LUKAS
