Kui 1949. aasta märtsiküüditamise ajal tuhandeid ja tuhandeid peresid oma kodudest lahkuma sunniti, siis oli tegemist stalinliku rahvuspoliitika elluviimisega. Praeguses Eestis peab inimene tee-ehituse tõttu samuti sunniviisiliselt oma kodu jätma. Kaubelda ei ole võimalik, riik sundvõõrandab maa ja maja nagunii. Kuhu oma kodunt välja saadetud inimene minema peaks, ei ole kellegi asi.
Tuleb välja, et tänases Eestis on Natura ala oluliselt püham ja puutumatum kui ühe perekonna kodu.
Tõepoolest, inimene saab endale uue maja ehitada, linde ökosüsteemis ümber paigutada on väga raske kui mitte võimatu.
Maanteelaiendusele on maju ennegi ette jäänud ja neid on lammutatud, kompenseerides nende maksumuse omanikele. Tallinna lähedal on turuhind kõrgem ja inimene saab endale selle rahaga uue kodu ehitada. Pealinnast kaugel on paraku nii, et ehitushind tuleb tunduvalt kõrgem kui turuväärtus, mille alusel riik maa ja maja kompenseerib. Heal juhul saab selle raha eest vaid korteri osta.
Vooremaa tegijad on seisukohal, et riik peaks inimestele, kes seoses uue tee ehitusega kodumajata jäävad, uue maja ehitama. Võimalik oleks ka teele ette jääva maja teisaldamine. Lammutamisele mineva elamu hind või teisaldamisele kuluv summa peaks olema juba uue tee hinna sisse arvestatud. Kui riik suudaks välja töötada normaalse kompenseerimismehhanismi, ei tekiks ka asjatuid pingeid. Mujal maailmas maksab riik elamu ja maa eest enamasti mõnikümmend protsenti keskmisest kõrgemat hinda, kui kodanik oma majapidamisega tähtsatele riiklikele huvidele jalgu jääb.
14. oktoober 2010
