Normaalmõõtmetega staadion tähendab, et üks ring on 400 meetri pikkune. Meie kooli staadionil on praegu üks ring 330 meetrit pikk. Et meie staadioni asemele rajataval linnastaadionil oleks jooksuring 400 meetrit pikk, tuleb üks osa kahe Jõgeva kooli vahelisest pargist maha võtta. Park tuleks ohverdada täismõõtmetega staadionile. Kas park pole omaette väärtus?
Koos puudega kaob ka see intiimne keskkond, mis meil praegu staadionil on kujunenud.
Linna seisukoht on, nagu me aru oleme saanud, et 330-meetrise jooksuringiga staadioni tarvis keegi raha ei anna, raha saab ikka täismõõtmetega rajatis. Minu küsimus on nendele inimestele, kes on Tallinnas sellise valiku meie ette pannud, et kas tegemist pole siiski liialt suure ohvriga? Mulle on öeldud ka, et rong on läinud, siin mööndusi ei tehta, 400-meetrine jooksuring on õige.
Teine asi on, et staadioni staatus muutub. Praegu on tegemist koolistaadioniga, kuid ta muutub maakonna esindusstaadioniks. Sellega kaasneb kõik ülejäänu. Koolijuhina olen mures, kas meie õpilased saavad ikka tundide ajal seda staadioni ka kasutada. Jõgeva abilinnapea Aare Olgo selgitas meile, et saavad küll. Kuid endise spordimehena näen siin ohte. Kevaded võivad olla nii ja sügised naa. Muruga võivad tekkida probleemid ja me ei saa lapsi staadionile lubada.
Mure on ka sellega, et kui me alustame staadioni ehitamist liiga väikse rahasummaga, siis tööd venivad ja see mõjutab kahtlemata meie õppeprotsessi. Viimasel koosolekul öeldi, et 2005. aasta sügisel saavad õpilased staadionile. Sellisel juhul loomulikult pole probleemi, kool saab aru, et üks aasta kulub ümberehitusteks. Kui staadioni ehitus aga venib kahe-kolme aasta peale, siis muutub see meile tõsiselt häirivaks teguriks.
Kui ma midagi olen küsinud, siis esimene selgitus on, et sa oled staadioni vastane, kas tahad, et see läheks Põltsamaale. Minu teada pole Eesti Vabariigis välja antud ühtegi määrust, mille järgi küsimine ja mõtlemine on keelatud. Olen päris kindel, et palju erinevalt mõtlevaid inimesi teevad ainult head, sest nii saavad kõik erinevad tahud asjast läbi arutatud.
Järgmine mure on, kes hakkab staadioni hooldama. Nii suur rajatis vajab iga-aastasi üpris suuri kulutusi. Peaksime läbi mõtlema, kuhu paigutatakse inventar, kuhu liiguvad külalised, millised on nende sanitaarplokid. Praegu ollakse linnavalitsuses selles eufoorias, et staadion tuleb Jõgevale, riik toetab. Kuid ei mõelda, mida see endaga kaasa toob. Kes hakkab staadioni korrastama?
Kulud tekivad ka sansõlme ja dushiruumidega. Ka nende asjade kohta tahaksime linna seisukohta ? kui tulevad mitmesaja osalejaga suured üritused, siis tekivad koolil probleemid. Praktika näitab, et sansõlmede ja dushiruumide olukord halveneb, nendesse ei suhtuta ju samamoodi kui oma õpilased.
Olen ka seisukohal, et äkki võiks meil olla hoopis kunstkatte, mitte muruga staadion. Küsimus on selles, et kunstkattega staadion võimaldaks ehitist kasutada ka sügisel ja talvel ehk tunduvalt kauem kui seni. Staadion peab olema murukattega, et seal saaks teha heitealasid, vastasel juhul raha ei saa.
Tahaksin nende inimestega rääkida, kes nii jäigalt asju paika panevad. Otsus peaks ikka olema kaalutletud.
Kui minna laiemalt, siis väga tähtis spordielu rajatis on ka Virtuse spordihoone. See maja ei vasta enam paljudes parameetrites tänapäevanõuetele. Meie seisukoht oli, et kui üks objekt, siis viia kiiresti üks objekt lõpiuni j a siis alustada järgmist. Kõige tähtsam on veelkord kaaluda kõiki asjaolusid ja rääkida asjaosaliste inimestega.
Kui investeerime 10-12 miljonit staadioni, siis inimestesse me ei taha investeerida. Tegelikult on töö noortega meil üsna soikus. Näiteks Jõgeva Gümnaasiumile toovad au ja kuulsust Laiuse treeneri Hendrik Lindepuu õpilased. Meil pole oma treenereid. Kui staadion tuleb, siis peaks ikka kõik väga hästi läbi mõtlema.
Mind häirib see, et teeme rahvusvahelise ürituse, küll siis kõik kokku tulevad. Aga mida me teeme ülejäänud 364 päeva aastas? Otsused teevad spordimehed. Nemad arvavad, et on kõige targemad. Loomulikult tahaksin, et kooliga arvestatakse. Sooviksin, et Eesti riigis pisut teistmoodi asju aetaks- et arvestataks kohalikke iseärasusi. Igas maakonnas ei pea ilmtingimata olema 400 meetrist staadioni, võib olla ka vähem. Mind niisugune jäik suhtumine ja kartus polemiseerida häirivad.
Staadioni asupaik kahe suure gümnaasiumi läheduses on kindlasti parim. Juhul kui 400m staadionile alternatiivi tõesti ei ole, siis oleks ta otstarbekas rajada 6-rajalise ringiga ja 8-rajalise sirgega. Pargile põhjustatud kahjud oleksid sellisel juhul väiksemad ja staadioni ümbritsev keskond kaunim ning terviklikum.
TAISTO LIIVANDI, Jõgeva Gümnaasiumi direktor, linnavolikogu liige, Isamaaliit
