Eesti spordikorraldus ei vaja mitte ainult ellujäämistuge, vaid vähemalt 100 miljonit lisaeurot aastas, et täita spordi põhiülesanne rahvatervise tagajana. Selle raha võiks jagada tulevase tervisekassa ning kaitseväe kaudu. Rahvasport ja spordikorraldus tuleb kriisi ajal võtta riikliku kaitse alla.
Eesti spordikorraldus vajab lähiajal juurde veel vähemalt 100 miljonit eurot aastas, riigi spordieelarve peab kahekordistuma. Pool lisarahast võiks tervisekassa kaudu minna rahvaspordile ja tervislikule liikumisele haiguste ennetamiseks. Teine pool kaitseväe kaudu koolisüsteemile sportlike harjumuste kujundamiseks, et kaitsevägi ei peaks koolipingist tulnud noormehi kehalises kasvatuses järele aitama napi ajateenistuse ajal, vaid saaks teenistuse ajal keskenduda noortele sõjakunsti õpetamisele.
See on tähtis, sest omandades kooliajal sportlikud harjumused, jätkab koguni 80 protsenti inimestest sportlikku eluviisi ka hilisemas eas. Kui lastel ei kujune kooliajal elukestvat liikumisharrastust, on nende harjumused ja tervis täiskasvanuna pärsitud.
Eriolukorras on spordiklubid suletud ning nende tulud on kahanenud nulli, kulud aga mitte. Minu meelest on erakordselt kahetsusväärne, et valitsus kompenseerib miljonites eurodes saamata jäänud omatulu, kuid ei toeta spordiklubisid, mille najal püsib rahva tervis. Liikumine ja sport on peamine vahend, kuidas vähendada tervishoiukulusid ja pikendada tervena elatud aastaid.
Kui me koroonakriisi kogemusele toetudes valmistame riiki ette järgmisteks võimalikeks kriisiolukordadeks ja soovime tulevikus suuremat valmisolekut, siis sport ja liikumine aitab mitte ainult terve olla, vaid ka võimalikke viirusi paremini üle elada.
Piirangud 2–3 kuud ei ole eluküsimus, kuid toimiva spordisüsteemi kokkuvarisemine oleks rahvatervise jaoks katastroof. Sellest, kui palju lisamiljoneid makse maksavad riigikassasse pikemalt haigusvaba elu elavad inimesed ja kui palju miljoneid haigekassa vahendeid jääb seejuures kulutamata, ma siinkohal ei räägigi – need summad on sadades miljonites eurodes aastas.
Kogu Eesti jääb haigeks, kui ta ei liigu, seepärast ei tohi liikumisvõimalust rahvalt ära võtta. Kui rahvatervis on tähtis, tuleb selle eest maksta. Eestis rahastab 70 protsenti sporditegevusest avalik sektor: riik ja kohalikud omavalitsused kokku ligi 100 miljoni euroga, kuid seda summat tuleb kohe kahekordistada.
Riigi senine panus spordi toetamisel on liiga väike. Meie sporditoetused on ebastabiilsed, ei arvesta rahva tervisega ja kukuvad raskel ajal ära esimesena. Ainult alalises liikumises ühiskond püsib kaua tervena, elab pikalt ja täisväärtuslikult.
Me unustame eelarvet ja toetusi planeerides, et inimesed teevad sporti ennekõike tervise nimel. Kui ei ole liikumist, pole tervist. Spordisüsteem saab rängalt kannatada igas kriisis, aga eriti käesolevas. Ometi on tervis just nüüd kullast kallim. Suhtlust lõpetades ei ütle me enam: „Head aega!”, vaid: „Ole terve!”
Keskmiselt sureb Eestis 1300 inimest kuus ning ligi kolmandiku surmadest oleks saanud edasi lükata, kui inimesed oleksid rohkem liikunud ja sportinud. Kõige rohkem elusid nõuavad uuringute järgi endiselt südame- ja veresoonkonna haigused, mille suurimaks põhjuseks on vähene liikuvus.
Eesti rahvas põeb statistika kohaselt südame- ja veresoonkonna haigusi kaks korda rohkem kui eurooplased keskmiselt ning haigusvabu aastaid on Põhjamaadega võrreldes 10–15 aastat vähem. Kui jätta praeguses kriisis spordivaldkond tähelepanuta, on tagajärjeks suurenevad tervishoiukulud tulevikus. Paljud haigused, mille peale riik kulutab palju raha, võiks olla olemata, kui inimesed rohkem sporti teeksid.
Riik panustab raha koroonakriisi mõjude leevendamiseks, kuid inimeste liikumis- ja sportimisvajadus on tagamata. Püsige kodus, võtke kaalus juurde, jääge haigeks? Arsti juurde ka ei saa või kui, siis liiga hilja. Juba ennustatakse järgimisi viirusepuhanguid, mille puhul kannatavad kõige rohkem inimesed, kelle tervis on juba enne kehv. Või kui ei olnud, siis muutub viletsaks nelja seina vahel istudes ja arstiaegu oodates. Pandora laegas on avatud ja lukku seda enam ei pane. See nõuab uut vaadet ja selgeid eesmärke mitte ainult tervishoius, vaid ka spordipoliitikas.
URMAS SÕÕRUMAA,
EOK president
