Kui vastloodud Kuremaa spordikool kuulutas hiljuti lehes, et võetakse vastu noori poiste korv- ja tüdrukute võrkpalli treeningurühmadesse, oli kontakti võtjaid kesiselt. Samas pole korvpalli mängida ja üldse sporti teha tahtvad noored Eestimaalt mitte kuhugi kadunud. Miks nad siis trenni ei tule?
Üks põhjus on arvatavasti vanemate suhtumises. Selle asemel, et laps trenni tuua, muretsetakse toanurka arvuti ning usaldatakse laps selle “kasvatada”: peaasi, et laps toas vagusi püsib ja tal õppimisega ka kõik korras on. Tõsi: lapsevanematel on tänapäeval väga kiire ja üks käik arvutipoodi võtab tõesti vähema aega kui lapse trenni vedamine. Pealegi: kui lapsevanem ise spordiga kokku puutunud ei ole, on raske talt teistsugust suhtumist oodata.
Tegelikult on aga last palju lihtsam tubliks inimeseks kasvatada läbi spordi. Sporti tehes harjub laps distsipliinist kinni pidama, eesmärgi nimel tööd tegema, iseenda eest seisma, võistkondlikku ala harrastades aga ka teistega koostööd tegema. Seda kõike läheb tal edaspidises elus väga vaja.
Kui võrrelda olukorda meil ja Leedus, siis sealsetel tipp-korvpallikoolidel nagu Marciulionise ja Sabonise oma on, piltlikult öeldes, järjekord ukse taga. Ühe aastakäigu noori alustab treenimist kolmesaja ringis ning lõpuks selekteeritakse neist välja viieteistliikmeline võistkond. Korvpalli jaoks kaduma ei lähe aga ka teised: igaüks leiab koha tema tasemele vastavas võistkonnas ning mängib edasi, mis siis, et natuke madalamas liigas.
Meie klubides-spordikoolides alustab ühe vanuserühma poisse paarikümne ringis, mis tähendab, et n-ö varu suurt ei jäägi. Isegi Tallinnas ja Tartus ollakse huviliste vähesusega hädas, saati siis veel väiksemates paikades. Nii et tegelikult ei peakski me niiväga põdema, kui leedulastele neljakümne punktiga kaotame, aga rusuvalt mõjub see ikkagi.
Noortespordis sõltuvad tulemused väga suurel määral treenerist. Korvpallitreeneri ameti pidajaid on meil nime poolest päris palju, aga kaugeltki kõigi nimesid ei oska näiteks mina küll nägudega seostada, sest olles küll oma poistega igasugustel võistlustel käinud, pole ma paljude treeneritega kogu selle aja jooksul kordagi kokku puutunud. Ilmselt peaksid neile palga maksjad neilt rohkem nõudma. Aga siis tuleks muidugi ka palka rohkem maksta.
Treenerid, eriti noortetreenerid on praegu Eestis vaieldamatult alatasustatud töötajate kategooria. Kui aga treenimine on taandunud treeneri erahuvi tasandile, on tulemused visad tulema.
Tegelikult vääriksid treenerid suurematki palka kui kooli kehalise kasvatuse õpetajad, sest treener peab olema juhendatavatele tükati ka isa-ema eest. Ta peab oskama olla heas mõttes karm ja autoriteetne, aga samas nii usaldusväärne, et noor saaks talle usaldada oma mured: võistlusreiside ajal polegi noorel ju kellegi muu kui treeneri poole pöörduda. Treeneril pole vabu õhtuid ja nädalavahetusi ega aega omaenda laste jaoks, küll aga peab tal olema hingejõudu, et juhendatavaid innustada. Treeneritele parema palga maksmise kõrval tuleks alaliidul mõelda aga ehk ka selle peale, et huvitavamaid ja noorte jaoks atraktiivsemaid võistlusi korraldada.
Vaatamata eelöeldule on korvpall võistkondlikest aladest ka praegu Eestis konkurentsitult populaarseim: vaadake kasvõi seda, kui palju igasuguseid väiksemaid valdade-maakondade turniire toimub ja kui palju seal inimesi kaasa lööb. Seepärast arvan, et korvpall oleks noortele poistele (tüdrukute korvpalli suhtes olen eriarvamusel) just õige ala. Kasvueelduste ja liikuvuse peale minu meelest Eesti korvpalli kontekstis suurt vaadata ei tasuks: meie tase pole nii kõrge, et poisid, kel pole lootust kahemeetriseks kasvada, trennirühma ukse taha peaks jätma. Muuseas, ka Kuremaa spordikooli treeningurühmadesse on huvilised praegugi oodatud. Ternniminekut ei maksaks sügisele lükata, sest uuele hooajale hakatakse alust laduma suvistes treeninglaagrites.
RAIVO TRALLA
noortetreener
