Jõgeva põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja ja kergejõustikutreeneri Piret Kolli hinnangul ei saa kindlasti öelda, et väga paljud õpilased on ülekaalulised. „Neid on rohkem kui varem, eks see torkab silma. Ei ole ju täpselt mõõdetud, kas ja kui palju on ülekaaluliste arv kasvanud,“ märkis pedagoog.
Peamiseks ülekaalulisuse põhjustajaks loeb Koll vale toitumist ja vähest liikumist. „Ei ole kindlasti üht ja kindlat põhjust, eks toit on kättesaadavam. Kui lähed koju ja külmkapp on süüa täis, siis paratamatult võtad sealt. Ja liikumine ka. Laps sünnib ikkagi vajadusega liikuda ja kui väikelaste pealt on näha, et nad tahavad liikuda, siis vanemate elutempo tingib selle, et lapsed jäävad passiivsemaks, kui nad peaksid oma loomulikus arengus olema. Tihtilugu viivad vanemad oma lapsed hommikul autoga lasteaeda või kooli, pärast samamoodi koju ning multikaprogrammid jäävad last õhtuni saatma.“
Suur osa koolil
Meie vestluse ajal, kevadise koolivaheaja eelviimasel päeval jooksis üks vanem oma lapsega parajasti staadionil. Õpetaja pööras sellele tähelepanu ning tunnistas, et tahaks panna lapsevanematele südamele, et lapsega peaks rohkem õues koos aega veetma. „See ei pea tingimata olema jooksmine või trenn. See võib olla matkamine või lihtsalt jalutuskäik metsas. Liikumine peab olema elu osa. Õpilane käib koolis ja arendab end vaimselt, samamoodi peab ta arendama oma füüsist,“ rääkis ta.
Sotsiaalministeerium saatis aprillis justiitsministeeriumile eelnõu, millega tehakse ettepanek anda koolipuhvetis pakutava toiduvaliku eest peamine vastutus koolijuhile, kes peab omakorda lähtuma toitumissoovitustest. „Juba praegu on kehtiva rahvatervise seaduse alusel määrusega kehtestatud nõue, et koolis tasu eest pakutav toit peab soodustama tervislikku toitumist. Tervise Arengu Instituut soovitab vältida koolis toidupüramiidi tipus paiknevate toitude, näiteks maiustuste ja soolaste näkside müümist,“ rääkis sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik Eve Lehtla.
Praegu ehitusjärgus ja seega kitsastes tingimustes töötaval Jõgeva põhikoolil puhvetit ei ole. „Varem oli, seal saiakesi ei müüdud, küll aga šokolaadi. Samas ka köögi- ja puuvilju, näiteks õunu ja porgandeid. Ma arvan, et šokolaadi müümine koolis ei ole paha asi,“ sõnas Piret Koll.
Selles, et noortel tekiks liikumisharjumus, on suur osa koolil, sest just seal veedab õpilane väga suure osa oma päevast. Praegu on algklassidel ja neljandatel-viiendatel klassidel kehalise kasvatuse tunde kolm korda nädalas, alates kuuendast klassist nädalas tunde kaks. Õpilased ise suhtuvad Kolli hinnangult kehalisse kasvatusse positiivsemalt. „Programm on muutunud paindlikumaks, seda saab rakendada individuaalselt, vastavalt lapsele. Mulle tundub, et 20 aasta jooksul on viilimist vähemaks jäänud,“ kiitis Koll. Kuidas aga õhutada tagant õpilast, kes ei leia motivatsiooni sportimiseks? „Eks ma vestlen temaga ja selgitan, miks on kehalise tund vajalik,“ sõnas õpetaja, kes on arvamusel, et suur osa õpilase motivatsioonil on keskkonnal, kus ta spordib. Koll unistab suuremast spordikompleksist, kus saaks õpetada mitmesuguseid alasid. „Oleme praegu sulgpalli mänginud ja see õpilastele meeldib. Oleks hea, kui saaks ka tennist õpetada, aga see nõuab palju ruume. Tänapäeva õpilased soovivad ilusaid ruume ja häid võimalusi. See muidugi hakkab mingil hetkel loomulik tunduma ja siis nad harjuvad ära ning ei viitsi jälle. Aga õpilastel peab huvitav olema,“ kinnitas Koll.
Magusamaks pole lahendus
Kuid kehalise kasvatuse tundidest spordiharjumuse kujundamiseks sageli ei piisa. „Meil oli orienteerumispäev „Jõgeva põhikool liigub“. Osalejaid oli kokku 650, neist 400 5.-9. klassist, lisaks õpetajad. Suuremad õpilased läbisid seitse, algklassilapsed neli kilomeetrit. Kes tahtis, võis selle maa läbi joosta, kes tahtis, see matkas. Kaks korda aastas toimub algklassidel spordipäev, keskastmel ainult sügisel. Mais peetakse ka kooli olümpiamängud, mis on põhikooli ja gümnaasiumi ühisüritus. Mõtleme, et võiks teha ka ühe talvise liikumispäeva, kuid see on keerulisem, sest suusatamine sõltub ikkagi lumest. Meil on koolil suusabaas, kus on umbes 60 paari suuski, neid saame kehalise tunnis õpilastele laenutada,“ rääkis õpetaja Koll, lisades, et suusatamine on spordiala, mis sobib hästi ka ülekaalulisele, sest jooksmisega võrreldes koormab see vähem liigeseid. Soovijad saavad kooli juures ka uisutada. „Oleme korraldanud koolis korra aastas uisu- ja suusalaata, et need, kellel varustus väikseks jäänud, saaksid selle ära anda või maha müüa,“ lisas ta.
Ülekaalulistele õpilastele sobib ka ujumine, mis on samuti Jõgeva põhikooli programmis. „Ujumine on hästi oluline oskus ja kehalise kasvatuse seisukohalt hea treening, sest ei koorma liigeseid,“ rõhutas õpetaja.
Lisaks koolipuhvetite teemale on pikalt kirgi kütnud magusamaks, see jätab aga staažika kehalise kasvatuse õpetaja külmaks. „Ma ei ole selle üle pikalt juurelnud ja mõelnud, aga ma ei arva, et see aitaks,“ tunnistas ta. Tema arvates on pigem suurem probleem rämpstoidu söömine.
Uuringus tuuakse välja, et vähekindlustatud perede lastel on suurem ülekaalulisuse risk. „Viimased uuringud maailma mastaabis on olnud nii ja naa. Ma arvan, et suures plaanis pole vahet, pigem on oluline osa toidu kvaliteedil. Ilmselt on paremini kindlustatud perel lihtsam kvaliteetsemat toitu osta,“ rääkis pedagoog, tuues näite, et kvaliteetne toit võib olla väiksema kaloraažiga lihatoode.
60 minutit aktiivset tegevust
„Köögivili ei ole tegelikult kallis, samas, kas laps tahab seda porgandit või kapsast süüa?“ nentis Koll, kes ei näe, et vanemate ostujõul oleks palju seost lapse ülekaalulisusega. See on tema sõnul pigem suhtumise küsimus, sest tervisliku eluviisi saab laps kaasa kodunt ja täiskasvanuna on harjumusi juba raskem muuta. „Koolisööklas on näha, millised toidud lastele sobivad, nad ju söövad seda, mida on harjunud kodus sööma. Uut toitu nooremad lapsed pigem sööma ei kipu, suuremad söövad juba kõike,“ rääkis õpetaja oma tähelepanekutest.
Kuidas kaasa aidata sellele, et ülekaaluliste laste arv väheneks? Klassikaline soovitus on veeta vähem aega arvuti taga ja rohkem liikuda. „Seda on lihtne öelda, et liikugu rohkem ja olgu vähem arvutis. Eks arvuti käib meie eluga kaasas. Kõik asjad on Stuudiumis, palju ülesandeid antakse arvutis, lapsel peab see arvuti olema. Tänapäeva noortel on see ka suhtlusvahend, mida tuleb piirata, aga selle vastu me ei saa. Elu ongi nüüd selline, me ei saa seda muuta,“ nentis Koll, kes paneb vanematele pigem südamele, et Jõgeva linna piirides võiks lasta lastel jalgsi nii kooli minna kui ka õhtul trennist koju tulla. „See ei ole pikk maa ja kõik saab alguse igapäevasest kõndimisest. Treeninggruppides ikka kuulen, kuidas helistatakse vanematele, et tulgu järele, ta ei jõua koju minna. Olen alati sekkunud ja öelnud, et ei tule järele. See on väike asi, aga nii oluline. Kui laps tuuakse ja viiakse autoga trenni või trennist koju ja pärast seda ta üldse ei liigu, siis see treening ei ole imevahend,“ tõi Piret Koll karmi tõsiasja esile.
Nii nagu täiskasvanu, võiks lapski liikuda päevas 60 minutit nii, et pulss on tavaolekust kiirem. „Lastele tuleb luua võimalusi liikuda. Elamurajoonides rajame autodele parklaid. Aga mänguväljakud?“ küsis õpetaja.
KERTTU-KADI VANAMB
