?Kui mina noor olin, tegid maalapsed palju füüsilist tööd,? meenutas tõstmise olümpiavõitja ja mitmekordne maailmameister Jaan Talts. ?Kusjuures keegi ei küsinud, kas sa seda teha tahtsid või ei ? see lihtsalt tuli ära teha. Töö kasvatas lihaseid, aga ka iseloomu. Tugevaks said süda ja veresoonedki. See kõik oli eelduseks edule spordis. Ja kui tänapäeval tuleb selleks, et inimesed tervislikku kodumaist toitu sööksid, eraldi kampaania korraldada, siis tollal muud toitu ju polnudki.?
Taltsi sõnul oli noortel tollal ka ahvatlusi, mis oleksid sporditegemisest eemale meelitanud, palju vähem. Sport oligi paljude jaoks ainus kättesaadav vaba aja veetmise viis ning ainus, mis võimaldas, nagu tänapäeval öeldakse, superstaariks saada.
?Nüüd ei ole maakodudeski tihti enam lastele tööd pakkuda,? tõdes Jaan Talts.
Mõni ime siis, et tema kunagine lemmikala Eestis praegu üsna kehvas seisus on. Ent olümpiavõitja usub, et peatselt võib tõstmises jälle tugevaid tegijaid esile kerkida. Ta isegi käib usinasti spordilaagrites treenijatele kogemusi jagamas. Küll aga vajaks sport Taltsi meelest meie väikese rahvaarvu ja mitte just suure jõukuse juures suuremat riigipoolset tuge.
?Praegu on nii, et sportlase üleskasvatamine on enamasti klubide mure, riik jagab ainult loorbereid,? ütles kriitilise meele poolest tuntud Talts.
Ei kuku taevastKa Eesti Raadio kauaaegse spordireporteri Erik Lillo arvates kipuvad riigi- ja spordijuhid pahatihti arvama, et tippsportlane kukub kui kingitus taevast alla. Tegelikult tuleb teda aga n-ö alt üles kasvatada. Samuti kiputakse viimasel ajal üksikuid tippe esile tõstes ära unustama, missugune tühjus haigutab samal alal nende selja taga. Ning enne tippvõistlusi ajavad spordijuhid oma meediaetteastetes sageli segamini soovunelmad ja tegelikkuse.
Maalehe vanemtoimetaja Sulev Oll oli konverentsi eel uurinud, kuipalju tegutseb tänapäeval maal spordiseltse ja seltse, kes muu toimetamise kõrval ka spordielu edendavad. Arv kujunes aukartust äratavaks. Paraku saavad need seltsid kaasa rääkida vaid rahvaspordi tasandil: tippsportlaste kasvatamist takistavad neil nii vastavate spordirajatiste kui ka raha puudumine.
?Sellised spordiväljakud, nagu siinsamas Paduveres olemas, on ülim, mis külas tegutsevatel seltsidel üldse olla saab,? sõnas Sulev Oll. ?Krabuli külavanem Kersti Tammesaar Ida-Virumaalt kurtis mulle aga ka seda, et tema ja teised kohaliku spordielu eestvedajad jäävad üha vanemaks, need aga, kes nende asemele peaksid astuma, on küll nõus üritustel kaasa lööma, mitte aga nende korraldamist enda peale võtma. Peale on kasvamas uus passiivne põlvkond.?
Eelkõige isiksus
Üheks põnevamaks etteasteks oli 1972. aastal Müncheni olümpiamängudel kõrgushüppes kulla võitnud Jüri Tarmaku oma. Sissejuhatuseks jutustas ta, kuidas kuld tal peaaegu võitmata oleks jäänud. Jäänud põhivõistluse päeval olümpiamängude peaareenile viidavast kõrgushüppajate kolonnist paar-kolm meetrit maha (teel tuli vastu tuttav, kellega ta mõne sõna vahetas), seisid tal staadioni väravas äkki vastas kaks tursket turvameest, kes teda kõigile veenmistele vaatamata teistele järele ei tahtnud lasta. Asunuks Tarmak probleemi lahendamiseks võistkonna esindajat ja too omakorda peakohtunikku otsima asunud, oleks ta selle ajaga ammu mitteilmujaks kvalifitseeritud. Selle asemel taganes Tarmak mõned meetrid, võttis spordikoti kilbiks ette ning jooksis täiest jõust otse turvameestele peale. Kes üllatusest instinktiivselt teelt ära hüppasid ning eestlasele tee staadionivärvast läbi ehk siis tee olümpiavõidule vabaks tegid.
?Kui praegu räägitakse sportlase professionaalsusest, siis mõeldakse enamasti, et ta peaks tegelema ainult spordiga ja mõtlema ainult spordist,? ütles Jüri Tarmak. ?Minu meelest peab sportlane olema aga eelkõige isiksus: ainult siis saab ta olla ka sportlasena professionaalne. See tähendab aga, et hariduse omandamine ei sega sporditegemist, vaid soodustab seda: just õppides kujuneb välja võime hekseldada kiiresti läbi erinevat infot ning võtta selle põhjal treeningtel ja võistlustel vastu õigeid otsuseid.?
Tarmak ise õppis tippsportlase-aastatel Leningradi Ülikoolis ning külastas lisaks oma teaduskonna loengutele ka teiste teaduskondade omi, kus tema jaoks huvitavaid teemasid käsitleti.
Sõna said konverentsil ka kahekordne maailmameister maadluses August Englas, spordiliidu Jõud kauaaegne juht Ants Saar, kunstnik ja kunagine laskesportlane Raul Meel ning ühiskonnategelane Ants Paju. Ning kõik jutud polnud sugugi kriitilised ega pessimistlikud, nagu eelöeldust ehk kõlama võis jääda.
Vahepaladeks esitasid sporditeemalisi luuletusi vastne Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat Contra ja omaloomingulisi muusikapalu ekskorvpallur Rauno Pehka. Viimase etteasted olid selle õhtu kõige suurem ja meeldivam üllatus.
Vabaõhukonverentsi otsi kokku võttes lubas selle korraldaja spordiajakirjanik Tiit Lääne, et tuleva-aastane kolmas Paduvere vabaõhukonverents käsitleb Vaimastverest pärit näitekirjaniku Hugo Raudsepa elu ja loomingut.
RIINA MÄGI
