Aga just nii lubab toimida uus töölepinguseaduse eelnõu, mida tahetakse ?oravate?, Isamaa ja Res Publica Liidu ning tööandjate poolt Riigikogus läbi suruda. Oletame, et ühel päeval teie nägu tööandjale enam ei meeldi. Ta vallandab teid kõige räigemal viisil ? ebaseaduslikult. Ja olgugi, et ka kohtus jääb ta süüdlaseks, ei nõua seadus enam töötaja töökohale tagasi ennistamist. Kas pole kummaline viis seadustada seaduserikkumist?
Täiesti õigustatult peetakse töölepinguseadust töösuhete käsiraamatuks ja põhiseaduse järel inimese elus tähtsaimaks seaduseks, sest see puudutab ju umbes 75 protsenti elanikkonda. Ja selge, et kui kogu tänane seadusandlus tahetakse pea peale keerata ja tööandja vastutus, äririskid ja kohustused pannakse vaid töötaja peale, kutsub see esile tugeva vastuseisu. Oravapartei tahab käsitleda töötaja ja tööandja vahelist suhet ostu-müügi tehinguna. Inimese töölevõtmine on kui poole kilo süldi või vorsti ostmine, kus mõlemad pooled on võrdsed.
Töötaja kaitse Eesti moodi
Euroopa aga peab töövõtjat nõrgemaks pooleks. Saksamaal on vallandamiskaitse sedavõrd tugev, et näiteks õpetajat, kes on 15 aastat ühel kohal töötanud, ei saagi töölt vallandada kui ta just kriminaalkuritegu pole korda saatnud. Ja kui meie seadusekaitsjad toovad näiteks Taani, kus võib töötaja kergesti ja väikese hüvitisega koondada, siis unustatakse mainimata, et sealset koondatut ootab nelja aasta jooksul ees töötuskindlustushüvitis, mis on kuni 90 protsenti varasemast palgast.
Meie töötuskindlustushüvitis on Euroopa väiksemaid. Ja kui teistes riikides maksab sellesse fondi valdava osa iga kuu tööandja, siis meil tehti aastate eest otsus, et just töötaja osa on sellesse suurem. Seega ? kui töösuhe lõpeb, pakutakse töötajale ta enda raha.
Tekib küsimus, miks peavad töövõtjad tööandjate äririskid ja majanduslikud möödalaskmised kinni maksma? Pealegi saavad sellest fondist raha vaid need töötud, kes on tööandja algatusel vallandatud ja kes on vähemalt aasta sellesse fondi ka sisse maksnud, ülejäänud peavad läbi ajama pisku tööturahaga. Töötukindlustuse saajaid on Eestis töötutest ainult 7 protsenti. Aga kui 30 aastat ettevõttes töötanud inimesele makstakse koondamisel ühe kuu töötasu võrdselt ühe aasta töötanuga ja etteteatamistähtaeg on vaid 15-60 päeva, on midagi ikka väga viltu. Saksamaal, Rootsis, Norras, Soomes jt ulatub etteteatamine 6-7 kuuni.
Ka võimaldab uus seadus töötajate palka kuni kolmeks kuuks tööandja suva järgi vähendada. Samuti ühepoolselt lepingutingimusi muuta. Kui töötaja viie päeva jooksul ei protesteeri, loetakse leping muudetuks.
Eelnõu annaks ka suvalise võimaluse sõlmida tähtajalisi töölepinguid. Tööandjale on see muidugi eriti soodne, sest ta ei pea siis üldse mingeid hüvitisi maksma. Praegu saab tähtajalisi lepinguid sõlmida ainult teatud piiratud juhtudel. Rasedaid ja väikelapse vanemaid saab praegu koondada vaid tööinspektsiooni nõusolekul, samuti usaldusisikuid.
Uue eelnõu järgi on ainuotsustaja tööandja. Kui usaldusisikuil pole enam vallandamiskaitset, siis ei kaitse tööinimest enam keegi. Keegi ei pane oma pead võitluseks tulle teades, et teda võidakse igal sammul vallandada. Ja juurde ei sünniks enam ühtki kollektiivlepingut, milliseid meil niigi tagasihoidlikult sõlmitakse. Leppetrahvid ja tööandjale saamatajäänud tulu hüvitamine viiks aga töötajad eluaegsesse võlavanglasse.
Sotside omaaegne seadus
Parema mäluga inimesele on nüüd lausa lustlik lugeda Riigikogu sotside fraktsiooni esimehe Eiki Nestori parastusi, et niikaua kui nemad valitsuses on, niisugust ebainimlikku tööandjate unistusseadust vastu ei võeta. Ent sama hull kui oravate tehtu, oli Mart Laari kolmikliidu valitsuse sotsiaalministri Eiki Nestori omaaegne seadus. Töötasin sel ajal veel Eesti Televisioonis ja tegin tarbijakaitse Knopka saadet. Sellist kriitikat, mis sotside aadressil telemajja tuli, pole ma kunagi hiljem enam kohanud.
Said mõlemad, nii minister kui tema tolleaegne abi, praegune Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof. Ja eelnõu olekski vastu võetud, kui mitte Laari valitsus ise poleks 2002. aasta talvel lõhki läinud. Mul need lindid tänini alles. See päästiski tol ajal tööinimesed sotside jubedast seadusest. Kõik need tänasedki õudused ? ennistamise kadumine, koondamisrahade vähendamine jne ? olid tollases eelnõus sees.
Suured vaidlused töölepinguseaduse ümber oli ka Juhan Partsi kolme R-i ehk Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu valitsuse ajal. Ilmselt anti tollasele sotsiaalministrile Marko Pomerantsile oravate poolt kõva käsk kätte, et olgu olla. Tol ajal oli aga oravatel tarvis veelkord töökohtade loomisega välja tulla, kuna 1999. aastal jäi nende lubadus luua 24 000 uut töökohta ju täitmata.
Mäletan, kuidas me sotsiaalkomisjoniga kuude kaupa, töötasime ka puhkepäevadel. Eelnõu oli vägagi tööandja poole kiivas. Meil, opositsioonipoliitikuil, õnnestus aga eelnõud komisjonis kõvasti tasakaalustada ja lõpuks sai tast nii hea asi, et oravapartei seda nähes paanikasse sattus ja eelnõu kiiresti menetlusest tagasi võttis ning riiulile paremaid aegu ootama pani. Nüüd siis leitigi, et parem aeg on käes. Ansipil ja Langil on nüüd vaja aprillisündmuste taustal teha tööandjatele sügav kummardus, sest sadu miljoneid kaotanud ettevõtjatele tuleb ju midagi kompensatsiooniks teha.
Marika Tuus,
Riigikogu liige, Keskerakond
