“Meie siin ei saa aega planeerida ja seda ei tohigi teha. Kui ikka inimene mingi probleemiga on tulnud, siis tuleb ta ära kuulata ja üritada asjale lahendust leida, kulub selleks siis aega vähem või rohkem,” kinnitab vallavalitsuse sotsiaalabi osakonna juhataja Anne Veiram.
Nõustamisest abikäeni
Sotsiaalhoolekande spetsialist Kristel Kumm on harilikult esimene, kellega osakonda mistahes asjus tulnud inimene kokku puutub. Tema võtab vastu ka toimetulekutoetusi ning saab ühtlasi esimese info muudestki probleemidest. Lastekaitse ja noorsootöö spetsialisti Kätlin Kruusi otseseks töövaldkonnaks on kõik laste ja noortega seonduv, Kersti Juhandi tegeleb peamiselt puuetega inimesi puudutavate probleemidega. Koduhooldustöötajad on Aime Merimaa, Esta Koss, Riina Oja ja Vambola Lemvald. Rita Kaasik on lastega perede sotsiaalhooldaja ning Lustiveres on varjupaiga tööd korraldamas Helga Aasmaa.
“Nõustamist on väga palju ja muresid tõepoolest seinast seina, väga erinevatest valdkondadest,” kinnitavad Anne Veiram ja Kersti Juhandi. Kaugeltki mitte ainult vallamaja nelja seina vahel inimestega kohtumisega muidugi ei piirduta. Kõige õigema pildi saab siiski sellest, missugune on inimese tegelik hooldusevajadus, tema kodus. Kersti Juhandi, kes käib kodudes puudeastme hindamise asjus, oskab spetsialistina näha ja soovitada vahest sedagi, mille peale inimene ise alati pole tulnud. Kui vaja, võtab ühendust lähedaste ja hooldajaga jne. See on üks võimalusi nn võrgustiku tekkimiseks. Vahel käiakse kodudes ka mitme osakonna töötajaga. Nii on võimalik probleemidele erinevatest külgedest nähtuna ka paremini lahendusi leida. ?Meie osakonnas on tööl tugevad ja omanäolised inimesed, kes tulevad tihti välja oma ideede ja värskete mõtetega,? kinnitab juhataja Anne Veiram. Nii on koostöös sündinud mõndagi positiivset.
Suur vald, palju abivajajaid
Et Põltsamaa vallas on kaks alevikku ja 28 küla ning keskusest kaugemal asuvaid eluasemeid suhteliselt palju, on iga info abivajajate olukorrast väga vajalik. Möödunud aastal võeti kokku valla puuetega inimesed ning kutsuti asju selgitama pensioniameti ja Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koja esindajad. Nii saadi vastuseid küsimustele, mis inimesi otseselt puudutavad. Ühtlasi kutsuti inimesi üles teatama omakandi abivajajatest, et nad ei jääks üksi ja hätta.
Tänavu jõulude eel olid vallamajja tänulõunale palutud puuetega inimeste hooldajad, keda vallas on ühtekokku üle 140. “See raha, mis neile ette nähtud, ei kompenseeri nende hoolt ja vaeva kohe päris kindlasti mitte. Need inimesed teevad oma tööd suuresti missioonitundest,” on valla sotsiaalabi osakonna töötajad veendunud. Sellel koosolemisel saadi omavahel mõnedki asjad selgemaks kõnelda ja üksteise mõtetest tuge.
Elu vajadustest on tingitud ka eelkõige eakatele ja puudega mõeldud transporditeenuse rakendamine vallas. Et inimesed kaugematest piirkondadest liikuma pääseksid, on kord nädalas reedeti käigus valla buss, mis toob Neanurmest, Kablakülast ja Umbusist rahvast Põltsamaale ja viib koju tagasi. Igaüks võetakse peale oma teeotsast ja tuuakse sinna ka tagasi. Paar tundi jääb linnas aega asjatoimetusteks. Kui aga kellelgi abivajajatest või lastest on vaja transporti kas Tartus arsti juures käimiseks või muudeks vajalikeks toiminguteks, võib ta sellest sotsiaalhooldajale teada anda ja sõidud saavad ära tehtud.
“Hea on see, et Põltsamaa vallas on mitmed tugevad külaseltsid. See muudab meiegi töö üksjagu lihtsamaks ja tänu sellele on võimalik ka vanematel inimestel kodust välja saada. Suhtlemine on suur asi,” leiab Anne Veiram.
Pool aastat uues ametis
Sotsiaalabi osakonna ettepanekul võttis vallavolikogu möödunud aastal vastu otsuse struktuurimuutuseks ning nii saigi moodustatud osakonna juurde uus koht ? sotsiaalhooldaja lastega peredele. Rita Kaasik, kes oli just Põltsamaa ametikoolis lõpetanud sotsiaalhooldaja eriala, otsustas kandideerida ja ta osutuski valituks. Tema hoolde anti viis kuud tagasi kümme peret, kus kokku kasvamas üheksateist last. Nendes peredes polnud just midagi kriminaalselt ega halvasti, aga oli vaja välist tuge ja julgustust. Muidugi andsid pered nõusoleku selleks, et nende pereellu mõningal määral sekkutakse. “Igas peres olid lihtsalt erinevad probleemid. Peab tunnistama, et esimesed kuud kulusid omavaheliseks kompamiseks, aga mul on hea meel, et nad on mind omaks võtnud ja usaldavad, ning tunnen, et olen olnud neile vajalik,” räägib Rita. Suurimaks saavutuseks peab ta seda, et mõnedki vanemad on saanud juurde enesekindlust ja eluusku, mida neil seni vähevõitu oli. Eriti rõõmustavad Ritat lapsed oma paremate hinnete ja avatud olemisega. “Teadsime, et seda ametikohta on vaja, aga et esimesed tulemused on olnud nii positiivsed, seda poleks osanud lootagi,” tunnistab Anne Veiram.
VAIKE KÄOSAAR
