Täna tähistab Eesti seda päeva igal aastal koolides suure pidulikkusega, kuid kahjuks on sellest sündmusest väljaspool kooli palju vähem räägitud.
Tänavuse kodanikupäeva motoks oli “Tugev pere, rõõmus rahvas”. Üks riigi iseseisvuse säilimise põhilisi tagatisi on riigi kodanike huvi ühiskonnas toimuva vastu ning soov muuta elukeskkonda inimsõbralikuks ja hoolivaks kõigi kodanike murede suhtes. Kodaniku määratluse aluseks saab kahtlemata olla ainult arusaam inimesest kui teiste suhtes kaastundlikust, iseseisvast ja vastutusvõimelisest indiviidist.
Sotsiaalteater sündis Brasiilias
Kodanikutunne kasvab vaid siis, kui meid kaasatakse aruteludesse inimeste jaoks olulistel teemadel
Mõelgem hetkeks sellele, mida on teinud riik, et panna oma kodanikke uskuma: meie riigi probleemid puudutavad isiklikult iga kodanikku. Usun, et üsna vähe.
Inimesed, kes teavad oma õigusi ja tunnevad, et nende vastu ollakse ebaõiglased, ei kurda selle üle, et nendega ei arvestata, vaid püüavad lahendusi otsida.
Rahva võimust võõrandumine on tegelikkuses iga kiiresti areneva maa probleem. Nii ka kuuekümnendate aastate Brasiilias, kus Augusto Boalil sündis idee teha teistsugust teatrit. Teatrit, mis aitaks rõhututel võidelda oma õiguste eest ja seda mitte relvaga, vaid olulisi asju rahvale seletades ja seeläbi endale sõpru võites. Nii sai alguse theatre of the oppressed ehk rõhutute teater.
Sotsiaalteater käsitleb alati rõhuja ja rõhutava suhet, tuues publiku nende sündmuste keskele, mis selle olukorra on põhjustanud, arutledes võimaluste üle olukorda parandada.
Haarab vaataja lavastusse
21. novembril tuli Tallinna Rahvusraamatukogus kokku väike seltskond inimesi üle Eesti. Mitte selleks, et revolutsiooni teha, vaid selleks, et võtta midagi ette ja tuua inimesi uuesti tagasi enda ja ühiskonna vahelise lõimumise juurde ning kasvatada aktiivsed kodanikke. Tallinnas toimus VAT-teatri eestvõtmisel FoorumTeatri tegijate kokkusaamine.
FoorumTeater on üks osa tänapäevase teatri näost. Teater püüab senisest rohkem osaleda ka ühiskonna kujundamisel, valides aina rohkem sotsiaalse sisuga näidendeid oma mängukavasse ja seda eriti Euroopas. Selline teater ei ole enam puhtalt meelelahutus, vaid ka ühiskonna mõjutaja. Tuletagem meelde kasvõi Eesti teatrite etendusi nagu ?Valge tee kutse? või ?Pilvede värvid?. Teater aitab sõnastada inimeste argielu ängi.
Foorum-teater kui üks osa sotsiaalteatrist läheb aga veel kaugemale. See haarab vaataja kaasa lavastuse tegemisse, lõhkudes maha mõttelise klaasseina, mis eraldab publikut ja lava. Näitlejad tulevad publiku sekka ja tegutsevad seal koos vaatajaga, võttes publiku endaga oma mängudesse nii laval kui saalis. Näitleja võtab endale tihti vaataja rolli, jälgides tähelepanelikult, kuidas inimesed saalist panevad tegelase elama maailma, kust nad on siia teatrisse tulnud.
Publik toob etendusse kaasa ikka uusi üllatusmomente. Iga etenduses osaleja on võrdne partner ja kogeb omal nahal nii saalis olevate inimeste poolehoidu kui ka kõõrdivaatamist. Foorumteatris puudub piir jutustaja ja vaataja vahel. Kõik on osalised suures lavastusest, mille nimi on elu ning mille üks killuke on jõudnud meie kõigi ühise tahte kaudu lavale, meie ette.
Küsib publikult nõu
Kui rääkida sotsiaalteatrist üldisemalt, siis sellel on mitmeid vorme. Kõige levinum on neist FoorumTeater, mis aitab mõtestada kindlate probleemolukordade olemust lahti just publiku käest nõu küsides. Sotsiaalteatri raamistikus on aga võimalik lahendada ka keerulisi abstraktseid probleeme nagu ülemaailmne orjakaubandus ja planeetidevaheliste lendudega seotud probleemid.
Erinevate sotsiaalteatri vormidega oli möödunud kevadel rahvusvahelise projekti Drama Way raames võimalik tutvuda ka Eestis. Selles projektis osalenud hispaanlased näitasid huvitavat klounishowd, kus käsitleti rahvusvahelise tööjõu probleeme. Ma ei ole kunagi ühtki probleemi omal nahal nii ehedalt kogenud kui siis, kui koos ülejäänud publikuga laval araablasest töölist mängisin.
Ausalt öelda oli ikka nukker tunne küll, kui meist, st töölistest sai igaüks kas ühe või kolm kommi, kõrval seisis aga tuttav, mõlemad pihud komme täis, sest tema oli firma esindaja Euroopas ja endine külavanem.
Hoopis teistsuguse tonaalsuse lõi aga ühe soomlanna töötuba. Tema töötoa teemaks oli inimese lend kosmosesse. See oli tegelikult minimalistlik näidend lavastaja ja publiku osalusel. Ta korraldas palju mänge ja arutelusid publikule, sidudes seda peategelase sisemonoloogiga, kes peab lahkuma Maalt lähedaste keskelt, sest teda kutsutakse külla oma endisele abikaasale, kes töötab Marsil. Publik mängis selles lavastuses nii külainimesi, teadlasi, armsaid asju kui ka armsama pilte. See oli tõeliselt võimas elamus ja ma tundsin tõesti lahkuja kurbust ka oma hinges. Nii mitmepalgeline on siis tänapäeva sotsiaalteater.
Koolitusel Tallinnas Rahvusraamatukogus toimunud vestlusringis oli juttu ka tehtust. Esile tasub tõsta Vinni-Pajusti gümnaasiumi ja Saaremaa FoorumTeatri tegemisi. Tulekul on suur FoorumTeatri projekt Mustamäe koolides. Kogu arutelust jäid kõlama aga mõte, et kui me tahame muuta hariduse lastele ihaldusväärseks, peame õpetamise tegema lastele arusaadavamaks ja sotsiaalteater annab selleks hea võimaluse. See võimaldab arvestada laste oskuste ja arusaamadega ning selle järgi paindlikult õpetamisprotsessi kujundada.
Mida tundlikum ja aktiivsem on noore kodaniku ellusuhtumine, seda aktiivsem on ühiskondlik arutelu ja seda kestvam on meie rahvus ja riik. Aktiivset kodanikku saab kasvatada hästi läbimõeldud haridusteega. Sotsiaalteater pakub sellel teel veel rohkesti avastamisrõõmu.
ILMAR PAJUMÄGI,
Jõgeva Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog