Oleme viimastel aastakümnetel üle elanud suuri vapustusi, mure- ja rõõmupäevi, jõudnud plaanimajandusest turumajandusse, kollektivismilt egotsentrilisemasse ühiskonda. Kuid ühiskond on ju tervik ? taburetil, mille üks jalg on teistest lühem või puudub hoopiski, ei saa ju istuda.
Mind teeb murelikuks, et Eesti on koos oma Balti naabritega Euroopa Liidu riikidest kõige madalama keskmise elueaga riik. Meie rahvaarv on vähenenud 1990. aastatest alates. Prognoosid näitavad, et vanemate kui 65-aastaste osakaal rahvastikus võib varsti suureneda üle 25%. Tõsi, samasugused protsessid toimuvad ka mujal Euroopas, kuid aeglasemas tempos. Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu poolt kuulutatakse järgmine aasta võrdsete võimaluste aastaks, senisest rohkem tähelepanu pööratakse kõikidele diskrimineerimisvormidele, inimesi ärgitatakse mõtlema, milliseid eeliseid pakub kõigile võrdseid võimalusi pakkuv ja õiglane ühiskond. Selle kampaania käigus rõhutatakse esindatust ? kuidas alaesindatud rühmade osalemist ühiskonnas suurendada; tunnustamist ? inimeste mitmekesisuse teadvustamist ning ühiskonda sobitamist; austust ja sallivust ? sidusama ühiskonna tekkimist.
Rahvusvahelistumine ei tähenda meie eripära hülgamist. Väikese rahva jaoks ei ole midagi olulisemat kui oma elujõu ja konkurentsivõime säilitamine. Meid on vähe, seepärast on suur kaotus, kui kaotame hoolimatu poliitikaga kasvõi mõne inimese. President Arnold Rüütli algatusel on eestluse elujõu hoidmine muutunud ühiskondliku leppe lipukirjaks, sotsiaalse vastutuse tunnetamise näiteks.
Sotsiaalse vastutuse kasvust Eestis annavad märku veel püüe parandada puuetega inimeste olukorda, pensionide järjekindel tõstmine – viimasel kolmel aastal keskmiselt üle 1100 krooni, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamine. Eestis on ligikaudu 135 000 puuetega inimest. Valdav osa neist kogeb igapäevaelus oma õiguste ja vabaduste realiseerimisel mitmesuguseid takistusi. Nende takistuste kõrvaldamise kohustused lasuvad riigil. Puudega inimene vajab eeliste või soodustuste tekitamise asemel võrdset lähtepositsiooni ühiskonna ellu kaasamiseks. Haridus on üks nendest ootustest, mis peab olema senisest tunduvalt kättesaadavam ja pakkuma tööturu nõudmistele vastavat ettevalmistust. Suurem tööga hõivatus parandab majanduslikku toimetulekut, vähendab diskrimineerimist ja vägivalda.
Vanuripoliitika nurgakiviks on soliidne pension, mis võimaldab igale inimesele väärika vananemise. Vanema põlvkonna iseseisvuse, enesemääramise ning osasaamise tagamine ja tugevdamine ühiskonnas nõuab noorematelt inimestelt mõistmist ja põlvkondadevahelise sidususe parendamist. Eakad inimesed on oluline väärtus ja ühiskondlik ressurss, stabiilsuse ja järjepidevuse tagaja.
Kaasaegses ühiskonnas peaksid nii meestel kui ka naistel olema võrdsed võimalused ennast teostada. Kahjuks teenivad naised kõikjal vähem kui mehed. Vähem kui veerandi parlamendikohtadest täidavad naised. Avatud Ühiskonna Instituudi uuringu kohaselt langeb iga päev Eestis füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks ligi 300 naist. Rõhutagem ? koduvägivald ei ole vaid pere enda mure, see on probleem, mis mõjutab meie ühiskonda tervikuna. Seepärast on heameel tõdeda, et viimastel aastatel on meil tekkinud naiste eneseabirühmi, emade ja laste turvakodusid, mis näitab, et ühiskond on hakanud senisest rohkem tunnetama vastutust inimeste parema käekäigu eest.
Selleks, et ennetada üksikisikute ja perekondade toimetulekuraskusi, kindlustada puuetega inimestele võimalused rehabilitatsiooniks, on vaja toimivat turvavõrku. Enam ei piisa vaesuse leevendamiseks abinõudest, mis on taandatud üksnes rahaliste hüvitiste maksmisele, olulisem on paindlik sotsiaalteenuste süsteem. Koos mittetulundusühingutega ja sadade aktivistide energia toel suudame lähiaastatel kindlasti veel mõnegi olulise sammu turvalise, tasakaalustatud ja arenguvõimelise ühiskonna suunas astuda. Elu võib olla kõigile huvitav ja sisukas igal eluperioodil. See moto peaks kujunema meie inimkeskse ja sotsiaalsest vastutusest kantud poliitika nurgakiviks.
MAI TREIAL,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, Rahvaliit
