Sotsiaalminister Tanel Kiik tunnustas koroonaviiruse ajal eesliinil olnud eakaid inimesi, kes jäid ka pandeemia ajal tööle, tehes koduhooldustöötaja rasket tööd, kuuludes vanuse poolest riskirühma. Mustvee vallast sai tunnustuse kaks töötajat: Ille Laumets ja Helgi Kiik.
Ille Laumets: Hirm oli, aga seda ei saanud välja näidata
Ille Laumets sündis 15. juunil 1950. aastal Jõgevamaal Saare vallas Pällu külas Sadula talus. Kooliteed alustas Halliku algkoolis, õppis Saare 8-klassilises koolis ja Mustvee I keskkoolis. Paberid said sisse viidud Tallinna kergetööstustehnikumi.
Kogu elu sünnikodu kaitse all
Kui Ille tuli kohalikust külanõukogust ennast välja kirjutama, siis tehti talle ettepanek asuda Halliku kooli asendusõpetajaks. Et ema elas talus üksi ja oli mure, et kuidas ta hakkama saab, siis oli ta ettepanekuga rõõmuga nõus. Edasi viis töö teda Saare kooli, kus töötas vanempioneerijuhina kaheksa aastat. Edasi tuli meheleminek ja sündisid lapsed. Tütar ja poeg on kinkinud Illele rõõmuks lausa kuus lapselast. Suures Sadula talus saab Ille kõigega ise hakkama, suureks abiks on muidugi järeltulevad põlved.
„Käisin mehel ära poolteist aastat Tormas,“ nimetab Ille seda aega, mis sünnitalust oma elus üldse eemal oldud sai. Tagasi kodus asus ta töötama Saarel postiljonina. See töö oli juba alguseks hilisemale koduhooldustööle. Ikka, kui viid posti eakatele või kaugematesse taludesse, paluti midagi poest või apteegist tuua.
Oli ka selliseid juhtumeid, et paluti olla vahendajaks ja viia mingi mure või abipalve valda ametnikeni. Ille süda ei lubanud tal abivajajat hätta jätta ja teinekord piisas ju lihtsalt inimese mure ärakuulamisest ja kaasa tundmisest. Kõigil on vaja teada, et ta pole üksi. Nii oligi postiljonitöö loogiliseks jätkuks sotsiaalalal jätkamine. „Sotsiaalmaja perenaisena sai palju põnevaid ja toredaid üritusi korraldatud. Suur fotokogu tuletab meelde hobusega vastlasõite, koos muheda jõuluvanaga jõulude tähistamisi ja teisigi suuremate pühade pidamist. Eakad vajavad tähelepanu ja võimalust tunda end väärtustatuna,“ räägib Ille.
Juba üle 18 aasta on Ille toimetanud koduhooldustöötajana. Seda tööd saab teha suure südamega inimene ja saab teha hästi just siis, kui on mõlemapoolne usaldus. Kohalike inimeste ja olude tundmine aitab kaasa, et rahul oleks mõlemad pooled. Ei saa asju teha poolikult. Ainult koostöös sünnib hea tulemus.
„Maapiirkonnas on palju üksikuid inimesi, kellel polegi kedagi kõrval. Teinekord kõige lähedasemad elavad kaugel ja koduhooldaja ongi ainuke side välismaailmaga,“ nendib Ille.
Selle vestluse katkestab telefonihelin. Ille vaatab sissehelistaja nime ja mure tekib silmadesse. Kohe kõlavad sõnad, et see kõne on vaja vastu võtta. Vanainimene on kukkunud ja ei saa püsti ning pliidil keevad kartulid. Ille asutab end kohe minekule, sest minemata jätta oleks mõeldamatu, vaatamata sellele, et väljas hakkab juba vaikselt hämarduma. Just selline see töö ongi. Kohe, kui keegi abi vajab, on vaja minna. Oma vestlust saame jätkata hiljem.
Kõik meist tahaks elada elu lõpuni omas kodus
Just koduhooldustöötajate abiga seda aega paljud pikendada saavadki. „Vanurid on oma harjumustes väga kinni. Kui ravim muudab oma pakendikujundust või siiani toodetud toidukaupa enam poest saada ei ole, siis tekitab see palju segadust. Muutused ei ole eakatele teinekord meelepärased,“ räägib Ille.
„Mul ei ole aega“ – sellist lauset Ille kunagi ei tarvita.
Alati peab võtma aega ja kuulama mure ära. Kui kohe lahendust ei ole, siis vähemalt abivajaja teab, et ta pole üksi. Muidugi ei jagata ju ainult muresid, vaid ka rõõme, ka neid on vaja jagada. Pole vahet, kas sünnipäev on hoolealusel või Illel endal, ikka istud korraks ja sööd tüki küpsetatud kooki ja arutad maailmaasju.
Oma kodu, omad seinad, oma õu …
Nendest ammutab Ille oma jõu. Lilled, aiamaa, kartulipõld, õunapuud – kõik vajavad hoolt ja samas annab see tegevus hingerahu. Näpud peavad olema mullas, sest nii on alati olnud ja oma aiasaadused tuleb ka talveks hoidisteks valmistada. Tänu metsadele ümberringi on metsloomad ja linnud üsna sagedased külalised. Metskitsi õunaaias on Ille tihti oma fotoaparaadiga pildistada saanud. Muidu seente korjamist armastav naine on selle aasta vahele jätnud, sest koduteel koos poegadega karu nägemine tekitas kõhedust. Veel armastab teha käsitööd.
„COVID-19 pandeemia ajal oli suur kartus küll, aga seda ei saanud välja näidata. Oli ju inimesi, kelle jaoks olin ainuke side välisilmaga. Eriti, kui ka oma lähedased ei tohtinud külla tulla. Ei oleks ju saanud nii, et oleks lihtsalt ennast koju lukustanud. Sind ju oodati. Sa olid vajalik,“ ütleb Ille.
Anneli Kaasik, Mustvee valla Saare piirkonna sotsiaaltöö spetsialist:
„Ille on väga kohusetundlik. See ei ole töö, mida saab teha kellast kellani ja temasse suhtutakse hästi just sellepärast, et ta on alati abivajajate jaoks olemas. Mitte kunagi pole ta abikäest ära öelnud. Ille on hea kolleeg, sest ta on konkreetne ja õiglane. Ta julgeb juhtida tähelepanu kitsaskohtadele ja ta pole kunagi sellega ülekohtune. Temale saab olla alati kindel ja inimesed väga usaldavad teda. Seda on võimalik saavutada pika ja hea tööga.”
Helgi Kiik: Abivajajad vajavad inimlikkust ja mõistmist
Helgi sündis 13. jaanuaril aastal 1950 Tartumaal Alatskivil. Kooliteed alustas Alatskivi keskkoolis, kuid kolis õe pere juurde elama Avinurme ja lõpetas seal ka oma koolitee. Elanud ja töötanud Avinurmes kogu oma elu.
Kodu ja pere on kindlus
1970. aastal abiellus Helgi Joosepiga ja perre sündis kaks poega. Praeguseks on poegadel juba oma pered ja Helgil on neli toredat lapselast. Pere on väga kokkuhoidev ja Helgi räägib, et tal on ikka väga vedanud ning teeb seda suure uhkusega hääles. Saadakse väga hästi läbi ja lapsed koos lastelastega on Avinurmes vanavanematel tihti külas, nii abiks kui ka seltsiks. „Kodu on olnud ja jäänud kohaks, kus on hea olla ja kuhu kõik on alati oodatud,“ räägib Helgi.
Helgi töötas pikka aega Avinurme piirkonna sotsiaalhooldustöö spetsialistina. Praegu naudib ta pensionipõlve, kuid vajadusel aitab ja asendab Avinurme koduhooldustöötajaid, olgu siis puhkused või koolitused. Pikalt oma ametis töötades meenutab Helgi väga erinevaid juhtumeid ja kui tagasi mõelda, siis polegi juhtumeid, kus kuidagi aidata ei oleks saanud. „Mõnel on mured suuremad ja mõnel väiksemad, kuid alati peab jääma inimesel teadmine ja tundmine, et ta pole üksi. Kui teha sotsiaaltöötaja tööd, siis mitte kunagi ei ole võimalik seda teha kellast kellani ja ainult ühe inimese jaoks. Selleks, et mure saaks lahendatud, siis peab teadma ja tundma inimest ning tema lähedasi,“ on Helgi kindel.
See, et Helgi on olnud kohalik, tundnud inimesi ja kohalikke olusid, on teinud ta tema töös edukaks. Usaldus tuleb välja teenida ja lõpuni usaldatakse ikka väheseid. Helgi on osa saanud paljude hädadest ja haigustest ja on tõesti teinekord ka nii, et jagatud mure on juba pool murest.
„Abivajajad vajavad inimlikkust ja mõistmist. Väga on vedanud klientidega, kellega olen pidanud oma töös kokku puutuma. Kui inimene saab aru, et sul on tahtmine teda aidata, siis on ta ka ise avatum ega muutu kiuslikuks. Kui vanur tunneb, et teda pole kellelegi vaja, siis ta kapseldub ja ei taha kedagi endale juurde lasta. Koostöö kõigi valla ametnikega tagab kogu kogukonnale parima kvaliteedi,“ ütleb Helgi.
Ka abi andja ei tohi jääda üksi
Helgi parimaks toeks on tema kodu ja lähedased, kui ta tunneb, et enam ei jaksa. „Mingil hetkel tunneb meist igaüks, et vaim on väsinud ja ei ole tahtmist edasi minna. Kuid siis tuleb korraks aeg maha võtta ja tegeleda oma lemmiktegevuste ja hobidega,“ räägib ta.
Helgil on üheks neist tema kaunis koduaed. Koos oma abikaasaga toimetatakse seal iga päev, suurematel tegemistel käib abiks kogu pere. Helgi lemmiklilledeks aias on tema roosid, sest need õitsevad kogu suve läbi ja lõhna on kogu aed täis. Värv ja sordid ei olegi olulised, sest kõik on omaette ilusad. Lilli on aias palju. Kilemajas kasvatatakse kõike, mis ühes tavalises pere ikka. Kohe söömisest üle jäänud aiasaadused paneb Helgi talveks hoidistena tallele. Ja kõike teeb ta ikka nii, et kogu suurele perele jaguks. Marineeritud kurgid lõikab ta enne purkipanekut neljaks, sest nii on talvel mõnusam kohe purgist süüa. Ja kurgile tuleb kindlasti lisada paras kogus tšillit ja seda pole õnneks kunagi nii palju saanud, et süüa ei sobiks.
Lemmik purgisalatiks on oakaunad koos tomati, sibula, paprika ja küüslauguga. Kui see koos õliga ära hautada, purki panna, siis on see Helgi pere lemmik talvel verivorstidega koos söömiseks. Muidugi ka omakorjatud pohladest moos, mis ongi Helgi lemmik.
Lemmiktegevus juukselõikus
Teine Helgi lemmiktegevus on juukselõikus. „Millal ja kust see tegevus alguse sai, seda enam suurt ei mäletagi,“ räägib Helgi. Sai kunagi ammu vajadusest proovitud ja nii avastaski ta, et tal on silma näha lõpptulemust. Igaüks selleks ei sobi. Ise endal ju juukseid ei lõika, siis ise juuksuritoolis olles pole ta alati lõpptulemusega rahule jäänud.
Hooldustöötajana töötades on sellest oskusest palju abi, sest tihti on just eakas see, kes juuksurisse minna ei taha või ei saa, siis saab Helgi aidata. Ja juuksur on ju peaaegu nagu pihiisa, kellega lõikuse ajal tuleb paljugi jutuks. Nii jõuab teinekord asjade tuumani ja saab nõu anda. Soovitusi jagab Helgi ka siis, kui juustele oleks vaja abi või kui tundub, et inimesel võib olla mingi tervisemure, sest juuksed näitavad kogu tervise olukorda. Teisi kuulata Helgi oskab ja armastab ka kogu maailma uudistega kursis olla. Selleks ongi õhtune uudistesaade ja lemmikajakiri „Kodutohter”.
Helgi soovib kõigile rahulikku meelt, sest kui on rahu hinges, siis ei tule kehale ka haigused nii lihtsalt ligi.
„COVID-19 pandeemia ajal suurt hirmu ei tundnud, sest olukord piirkonnas oli ju rahulik. Eks mure oli ikka, seda just laste ja lastelaste pärast. Tööl sel ajal ei käinud ja koduses elus väga midagi ei muutunud. Ise sai vähe väljas käidud, kui siis ainult poes ja külas ei käinud ning külalisi vastu ei võtnud. Helistamist oli muidugi rohkem, sest ikka tunti huvi, kuidas teistel läheb. Üksteist tulebki hoida,“ räägib Helgi.
Katrin Rosar, Mustvee valla Avinurme piirkonna sotsiaaltöö spetsialist:
„Helgi on sündinud hooldustöötaja. Ta on alati südamega töö juures olnud, sest loomult on rahulik ja mõistev, ei ärritu kunagi. Kliendid on temaga väga rahul, sest Helgil on alati aega ja oskust mured ära kuulata ning kui vähegi võimalik, siis ka aidata. Usaldus on selle töö juures vajalik, kõik usaldavad teda. Et meie kliendid on enamus vanemaealised, siis Helgi aastatepikkune kogemus ja hea rahulik tempo on just paras, et kliendid rahule jääksid. Tasa ja targu – just sellise kiirusega on hea seda tööd teha. Kui Helgit mõne sõnaga iseloomustada, siis ta on rõõmsameelne ja nooruslik pensionär. Tema positiivsus innustab ka nooremaid. Soovime talle jätkuvalt head tuju ja tervist ning ootame meie seltsi igal võimalusel tagasi.”
ULVI TAMM
