Ega siis Eesti pole ainus riik siin maakeral, kus elanikkonna vananemisest tingitud küsimusi lahendada tuleb. Ma ei tea aga ühtegi teist riiki, kus seda soovitaks teha probleemi eitamise või siis olematuks kuulutamise abil. Lihtsameelsuse tipp. Asi on ju lihtne – vananeva rahvastikuga riikides ei ole enam lahenduseks põlvkondade solidaarsusele rajatud sotsiaalkaitse skeemid. Oma kohustuse juba täitnud pensioniealiste põlvkond on suurenemas ja seda kohust täitev tööealiste põlvkond vähenemas. Ühe lahendusena kasutatakse nüüd eri vanuserühmade koosvastutusele lisaks ka kogumispõhimõtet. Ka kogumisel on omad puudused ja riskid, millele selle põhimõtte kriitikud nii Eestis kui mujal maailmas näpuga näitamata ei jäta. Kahjuks ei paku need samad kriitikud ka muid lahendusi, mis oleks mingilgi moel kasutuskõlblikud. Nii kasutame ka meie siin lisaks põlvkondade solidaarsusele põhinevale esimesele pensionisambale teist ja kolmandat kogumisel põhinevat. Selles esimeses aga on üks tegemata töö, kuna lisaks vanadusriskile kindlustatakse täna seal ka ebatervislikud või siis erilised töötingimused teatud tööaladel. See on nimelt asjaolu, et nendel aladel ei ole võimalik üldise vanaduspensioni eani töötada.
Kui nüüd valitsusliit otsustab sooduspensionid lihtsalt kaotada, siis tähendab see seda, et viimast asjaolu ei ole nende jaoks lihtsalt olemas. Mingi eriline reality show, kus surevat luike tantsides peaks baleriin ka tegelikult siit elust lahkuma.
Lahendus tegelikult on ju olemas ja see on tööpensionide süsteem. Varasem töövõime kaotus eriliste töötingimuste tõttu vajab eraldi kindlustamist. Kas see süsteem luuakse tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse sees või eraldi suurusena, pole seejuures määrava tähtsusega. Tähtis on, et varasema töövõimekaotuse risk oleks kindlustatud. Töötaja jaoks tähendaks see, et mingi aja jooksul saaks ta tööpensioni ja vanaduspensioniikka jõudes vanaduspensioni. Tööandja jaoks seda, et see risk tuleks neil kindlustada ehk kinni maksta. See viimane asjaolu ei mahu aga mõne tegelase maailmapilti ja nii jõutigi järelduseni – kuulutame probleemi olematuks, seaduse kehtetuks ja asi vask. Halvamaitselise laadahuumorina tundub seejuures pakkumine, et tõstame palka. Kuidas saab palgatõusuga vananemist vältida? Eriti vaimustav moodus igavese nooruse saavutamiseks.
Sooduspensionide kaotamine ei vähenda tegelikult ka kulusid. Varasemast töövõimekaotusest tulenev risk ei muutu olematuks, me maksaksime selle kinni ikkagi. Tänasest esimesest pensionisambast ja muudest avalikest kuludest.
Loe ka: http://eikinestor.blogspot.com:80/
iii
EIKI NESTOR, Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees
