Kuigi tegemist on äärmiselt ohtliku tendentsiga, pole ju sugugi juhuslik, et niisugune ettepanek tuleb just sotsiaaldemokraatide ridadest, sest nende leerist on viimasel ajal tulnud teisigi äärmuslikke mõttevälgatusi.
Ikka ja jälle tõstatavad just sotsiaaldemokraadid ühiskonnas üles niisuguseid libateemasid, mille üle arutamine peaks juhtima inimeste mõtteid eemale tegelikest probleemidest. Näiteks alles see ju oli, kui just nemad ühiskonnalt häälekalt nõudsid, et kõik inimesed peaksid au andma omasooliste kooselule ning pidama selle kärarikast reklaamimist normaalseks.
Sotsidele ei meeldi korrastatud maailm
Tundub, et sotsidele ei meeldi üldse normaalne ja korrastatud maailm, niisugused inimesed, kes elavad klassikalisete mudelite järgi. Mida suurem hälve, seda suurema õhinaga saavad sotsid sellele tähelepanu juhtida ja neile isegi lugupidamise avaldamist nõuda, mida sügavam kõrvalekalle normaalsusest, seda hullemini tõttavad nad takka kiitma.
Kui sotse rohkem kuulata, võib hakata juba arvama, et varsti ongi aeg asuda võitlema just tavaliste inimeste eest, asuda keskmiste valgete kodanike kaitsele.
Olukorras, kus teised Eesti erakonnad on ennast vasak-parem skaalal enam vähem ära määratlenud, soovivad just ja ainult sotsid igapäevaselt sõita mõlemas paadis. Soov olla igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke, on nii palav, et ei jäta kahtlustki: et vajadusel oleksid nad nõus kasvõi oma vanaema maha müüma.
Ennekuulmatu ja sihilikult lõhkuv
Tulles tagasi kodakondsuse teema juurde, siis lubada ühe rahvusriigi kodakondsuseksamit teha mõnes muus keeles kui antud rahvusriigi ametlikus keeles, kelle kodakondsust taotletakse, oleks äärmiselt absurdne, lausa ennekuulmatu ning sihilikult ühiskonda lõhkuv ja üldinimlikult üheselt mõistetavaid põhiväärtusi tauniv.
Et aga tegemist on moodsate sotsidega, kes teistest Eesti erakondadest sagedamini tulevad lagedale mõne lameda mõttega lihtsalt selleks, et natukene tähelepanu nautida, võib ka oletada, et mingit sügavamat motiivi peale palava soovi endast jälle märku anda polnud neil seegi kord varuks.
Isegi sotsid võiksid aga lõpuks suuta mõista, et niisugune järeleandmine kodakondsuse saamise küsimuses pole väga mitmel põhjusel mõeldav. Selline otsus ja isegi selle üle arutamine oleks solvav mitte üksnes nende rahvuste esindajatele, kes mingil põhjusel oma emakeeles kodakondsuseksamit teha ei saaks, vaid eelkõige oleks see solvang neile toredatele inimestele, kes on eesti keele õppimise teel omandanud ning soovivad olla Eesti Vabariigile tõeliselt lojaalsed. Iga lojaalne kodanik on Eestile väga oluline ja teretulnud, loomulikult hoolimata tema rahvusest või emakeelest.
Sotside ambitsioonid aga ei teeni päris kindlasti Eesti omariikluse huve, mis on ka mõistetav, sest eks rahvusriikluse kui niisuguse naeruvääristamine ole ju sotsiaaldemokraatide üleüldine poliitika kogu maailmas.
JAANIKA KRESSA
