Jõgeva Sordiaretuse Instituut on vaid kaks aastat noorem kui Eesti Vabariik. Selle eest, et Eesti teaduse ja põllumajanduskultuuri üks oluline osa ? sordiaretus ? nii tihedalt Jõgevaga seotud on, oleme tänu võlgu dr Mihkel Pillile. Just temale kui tulevasele direktorile andis Eesti Sordiparanduse ja Seemnekasvatuse Edendamise Selts ülesande leida sobiv koht loodava sordikasvanduse jaoks. Pill sõitis kõne alla tulevad paigad läbi ning otsustas, et sobivaimad hooned ja põllud on saadaval Jõgeval. Otsustanuks ta teisiti, oleks instituudi juubelipidu peetud kusagil mujal ning Jõgeva nimi oleks nii Eestis kui ka kogu maailmas hoopis vähem tuntud kui see praegu on.
1920. aastal seitsme töötaja ja kolme osakonnaga alustanud teadusasutus on kandnud kord sordikasvanduse, kord sordiaretusjaama, kord sordiaretuse instituudi nime, selle külge on aegade jooksul liidetud ja selle küljest lahutatud mitmesuguseid struktuuriüksusi, see on olnud kord iseseisev asutus, kord Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi koostisosa ning selle tegevusvaldkond on võrreldes algusaegadega tunduvalt laienenud. Ent põhiolemuselt on see jäänud ikka samaks: tõsiseks, toimekaks, laiale maailmale ja uutele ideedele avatud ning väga vajalikuks teadusasutuseks, tänu millele on Eesti põllumeestel ikka olnud võimalik kasvatada häid Eestis aretatud ja siinsetele oludele sobivaid põllukultuuride sorte ning nad on saanud asjatundlikku agrotehnilist nõu uute sortide kasvatamiseks.
85 aasta jooksul on Jõgeva Sordiaretuse Instituudis aretatud 278 tera- ja kaunvilja-, õlikultuuride, heintaime-, kartuli-, köögivilja- jm sorti. Sordiaretuse Instituudi ühes värskemas struktuuriüksuses, geenipangas on aga pikaajalisel säilitamisel aga koguni 1200 säilikut 53 liigist. See väärtuslik aretusmaterjal pole oluline mitte ainult meie endi, vaid ka kogu maailma jaoks: Jõgeva SAI geenipank osaleb Põhjamaade Geenipanga ja Baltimaade ühises põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi kogumise ja säilitamise alases programmis ning FAO ehk ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Taimede Geneetiliste Ressursside Instituudi poolt koordineeritavates rahvusvahelistes projektides.
Muutub seesmiselt
“Erinevalt paljudest teistest Eesti teadusasutustest, pole Jõgeva Sordiaretuse Instituut pidanud viimasel ajal üle elama väga suuri väliseid muutusi,” ütles instituudi direktor Mati Koppel oma aastapäevakõnes üleeilsel peoõhtul Jõgeva kultuurikeskuses. “Nii on see läinud tänu sellele, et oleme osanud vastavalt aja nõuetele seesmiselt muutuda.”
Teadusedu on instituudile taganud ka valutu põlvkondade vahetus.
“Teie teadurite keskmist vanust ? 46 eluaastat ? kadestab iga teadusasutus,” avaldas arvamust põllumajandusministeeriumi kantsler Ants Noot.
Kantsleri jaoks seostuvadki Jõgeva Sordiaretuse Instituudiga eelkõige sõnad “nooruslikkus”, “tarkus”, “koostöövalmidus”, “praktilisus”, “vajalikkus” ja “järjepidevus”.
Mis koostöövalmidusse puutub, siis seda illustreeris väga hästi peoõhtul saali ette kogunenud õnnitlejaterivi, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud ning mis enamasti instituudi headest koostööpartneritest ? Soome, Taani, Vene, Läti ja Leedu sõsarinstituutide, Eesti Põllumajandusülikooli, Eesti Maaviljeluse Instituudi, Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi, Eesti Põllumajandusmuuseumi ja Vabaõhumuuseumi, põllumeeste, seemne-, väetise- ja põllumasinamüüjate ja veel paljude asutuste esindajatest ? koosneski.
Järjepidevuse kandjateks on sordiaretuse instituudi vanem teaduskaader, kelle väärikamatele esindajatele, instituudi kauaaegsele direktorile akadeemik Hans Küütsile sealhulgas, anti üle põllumajandusministeeriumi aukirjad ja instituudi meened. Ent Mati Koppelil oli instituudi poolt põhjust õnnitleda ka kaht väga noort teadurit Tiia Kangorit ja Merlin Haljakut, kes, üks jaanipäeva eel ja teine vaid nädal tagasi, Eesti Põllumajandusülikoolis magistrikraadi kaitsesid. Nii et teaduskaadri noorenemine jätkub.
Õnne ka vaja
Häid sõnu ja õnnesoove jätkus üleeile enam kui kaheks tunniks.
“Sordiaretajal läheb peale sihikindla töö tõepoolest ka õnne vaja,” kinnitas instituudi kauaaegne asedirektor ja rukkiaretaja, praegune maavanema nõunik Vahur Kukk. “Ilma õnneta pole veel ükski hea sort sündinud.”
Tartumaa Põllumeeste Liidu esimees Jaan Sõrra ütles aga instituudile kella kinkides:
“Helistage seda kui hädakella siis, kui rukki kasvupind Eestis veelgi väheneb või kui geneetiliselt muundatud põllukultuurid Eesti põldudele jõuavad, ning helistage seda kui rõõmukella, kui mõni uus sort jälle valmis saab.”
Jääb üle loota, et kingitud kella ikka rohkem rõõmukellana helistatakse. Ning et Jõgeva Sordiaretuse Instituut veel palju juubelipidusid pidada saab: kodumaist põllumajandusteadust ja kodumaiseid põllukultuuride sorte on vaja alati, olgu siis Toompeal milline valitsus tahes.
RIINA MÄGI
