Me teeme ja täiendame lõputult arengukavasid ja visioone, eelarveid ja põhikirjasid, et meie elukorraldus areneks ning paraneks. Et tulevik erineks kordades eilsest ja tänasest. Kuid selle sekka tahame vahel hüpata ajas tagasi, nii viiskümmend või sada aastat. Korraga igatseme tagasi asju, mis ei tule enam kunagi tagasi.
Omariikluse taastamise eel, 1980ndate lõpus ja uue kümnendi algul unistasime kõige muu kõrval talude taastamisest. Unelm oli see, et maal elaksid vaid talupered ning Eesti küla õitseks ja õilmitseks nagu kolmekümnendatel Pätsi ajal. Põldudel voogaks vili ja piim viiakse kohalikku meiereisse. Ning õhtul kogunevad kõik külavainule.
Toonased valitsus ja meedia kütsid kirgi tagant ning julgustasid maal elanud inimesi talusid taastama, justkui pöörduks aeg tagasi. Paljud jäidki sinisilmselt uskuma, lõpetasid oma igapäevase töö ja hakkasid talu pidama. Isegi linnast tuldi maale. Pannes selle nimel mängu kogu oma vara. Tõehetk saabus paar aastat hiljem, kui mõned põllud hakkasid rohtuma ja toodetud kaubast ei saadud enam lahti. Siis jõudis tõde maale, et mõnehektarilised talud võisid eksisteerida 1939. aastal, aga vahepeal oli maailm edasi läinud.
Talupoega meist enam ei saa
Nagu tabavalt kirjutab Maalehes Sulev Oll: „Eestlasest ei saa enam uuesti talupoega. Vähe sellest, et valdav osa meist ei künna, külva ega lõika, me ei tunne enam ära, milline vili seal „rukkipõllul” siis tegelikult haljendab.”
Nii nagu ühe suurlehe esiküljel ilutses ühel päeval pilt odrapõllust, kuid tekst kinnitas, et rukis on tänavu hästi kasvanud.
Elu vaigistas talude tagasiunistamise soovi kiiresti. Reaalsus on see, et tänapäeval töötab maal põldudel vähem inimesi kui kunagi varem, aga toodangut antakse rohkem kui kunagi eales. On ühistud ja mõned suurtalud. Ja kõige rohkem tuntakse puudust maast. Seda, et maal asuva maja juurde kuulub talupidamine, mis on igapäevane elatusallikas, sisuliselt pole.
Seepärast on talude taastamise õppetund eriti värvikas olnud tagasisoovimisel. See oli õppetund justkui ajaloost, et mingid asjad ei tule tagasi. Meeldib see meile või mitte. Aga meil on veel palju soove, mida loodetakse ellu viia, andmata talude näite varal aru, et maailm pole täna see, mis sada aastat tagasi.
Hea kolleeg Sulev Oll kirjutab veel: „Eestist ei saa rahvusriiki. Esiteks on see mineviku tõttu võimatu, aga nüüd ka tuleviku tõttu. Tundub lihtsalt, et oluline osa eestlastest ei hooligi sellest, et neil oleks oma riik. Käes on ju kogu maailma aeg!”
Aja tagasipööramise näiteid võib leida lähedalt ja kaugelt. Põltsamaalased on unistanud ikka Viljandimaale kuulumisest, nagu vanasti oli. Tänase lehe persooniloos ütleb kunagine maavanem, majandusgeograaf Meelis Paavel, et see unistus pärineb ajast, mil polnud veel Tallinna-Tartu maanteed ja Viljandi oligi Põltsamaale lähim linn. Tänaseks on põltsamaalaste tõmbekeskus Tartu, mitte Viljandi. Kunagist Viljandimaale kuulumist ei näi ükski loogiline seletus tagasi pööravat.
Aeg nõuab kaasas käimist
Varsti saab saja-aastaseks Eesti riigi alusdokument – Tartu rahuleping. Osade ajaloolaste arvates tuleks ka sellesse suhtuda loominguliselt, mitte võtta seda puutumatu dogmana. Sest maailm on hoopis teine kui sada aastat tagasi ja poliitilist situatsiooni, mis oli 1920. aasta jaanuaris, ei too meile miski tagasi. Või soovime moodustada ka Liivimaad?
Mõned asjad nõuavad ülevaatamist, kaasajastamist, sest dogmadest kinni hoidmine ei vii meid kuhugi. Nii nagu me teeme pidevalt ümber ja muudame arengukavasid, eelarveid, põhikirjasid… Ettevõtjate seas öeldakse, et kes ei suuda muutustega kaasas käia, need jäävad ajast maha ja langevad. Pidev muutumine tagab ka arengu.
Siinkohal võiks küsida, et kui mõnedes asjades soovime kramplikult taastada kauget minevikku, miks me siis igapäevastes asjades mineviku malli järgi ei ela. Võiks ju auto asemel hobust kasutada või trimmeri asendada käsivikatiga. Aga ei. Ajas tagasi minna ei taha siin keegi. Nendes asjades oleme valmis igasugusteks muudatusteks, sest see puudutab igapäevaselt meie mugavust ja heaolu.
Mis on kokkuvõttes ju ka igati õige. Seepärast oleks kindlasti targem keskenduda tänasele ja läbi täna tehtavate otsuste sillutada teed tulevikule. Sest seda, mis täna tegemata jätame, enam tagasi ei saa.
Nii on siinkohal sobiv veelkord tsiteerida Meelis Paavelit: „Ei saa olla riigi haldusüksusena maakonda, kui Eesti Vabariik 100 tähistamise puhul ei toimunud maakonna tasandil ühtegi kõnekoosolekut. Järelikult ei ole maakonda olemas.”
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
