Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et katse jõuda Madisemäele tegime peagu sama seltskonnaga teist korda. Esimene matk mullu 26. detsembril tuli suurvee ja Patricku-nimelise tormi pärast pooleli jätta. Seekord jõudsime soovitud sihtkohta ujumisoskusi kasutamata.
Alustasime varakult ja tegime korraliku eelluuregi: kõik märgid näitasid, et takistusi päralejõudmiseks seekord ei ole. Miks me nii kaugele üldse minna tahtsime? Aga ikka selle paiga omapärase mineviku tõttu. Pärast teist maailmasõda otsustati Utsali külla ja seda ümbritsevale alale rajada sõjaväe polügoon. Elanikud aeti sealt minema, vormiliselt maksti nende majapidamised kinni. Kirna talu asemele rajati möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel sõjaväeosa ja sõjaväe metskond. Nii polnud inimestel üle neljakümne aasta sinnakanti muidu asja kui ehk ainult sügiseti marju korjama või kalale. Siis olid punaväelased nii lahked ja lubasid pommitamise vaheaegadel inimesed marjasohu ja kalavetele.
Nõukogude armee hakkas ümberkaudseid soid tähelepanelikult jälgima, sest sinna rajati hävituslennukite polügoon, kuhu käidi kaugelt pommide langemise täpsust harjutamas. Pommitajate tulles võtsid vaatlejad kohad sisse kolmes vaatlustornis: Kirnal, Madisemäel ja Nõmmeotsal. Sellesse kolmnurka kukkusidki pommid ja sõdurid hindasid tabamuse täpsust.
Mis kasu oli kohalikel polügoonist
Mille pihta siis täpsust harjutati? Vanemad inimesed mäletavad, et “Rahva Hääle” kolhoosilt renditud veokitega toodi öösiti Jõgeva jaamast rongilt vanu sõjamasinaid ja lennukeid. Need olid täies varustuses, vaid relvastus oli maha võetud. Need masinad viidigi rappa, et oleks sihtmärke.
Pommitati enamasti talvel. Ala nähtavaks muutmiseks oli kasutusel valgustus, mis koosnes ühest suurest langevarjust, mille küljes oli konteiner üheksa topsiga. Need paiskusid sobival hetkel välja ning liikusid tuule ja väikese langevarju abil, valgustades ümbruskonda. Üks trossi otsas rippuv valgusti põles umbes 15 minutit. Mõnikord lõppes põlemine juba õhus, vahel põles tops maas edasi. Seepärast kasutati taolisi nn jõulupuid vaid talvel, et raba ei süttiks.
Need nn jõulupuud meenutasid vanematele inimestele viimast suurt sõda, mil samuti taolisi valgustussüsteeme kasutati. Puurmani koduloouurija Ell Maanso kirjutas oma Utsalist rääkivas raamatus, et langevarjudest, mida tuul vahel Puurmani poole kandis, said meeste-poiste meelisasjad. Määranud tuule suuna, läksid varujad pimedas taskulampidega neid hankima. Suurt siidriidest ja umbes
Langevarjude otsimisest kujunes kohalike seas hobi, mida harrastati tõsise hasardiga. Isegi nii kirglikult, et kord läks vend koos sõpradega väga kaugele sohu ja nad eksisid ära. Läks pimedaks, poisid tegid lõkke üles. Süüa neil suurt kaasas polnud, kuidagi tukuti öö lõkke ääres ära ja kui valgeks läks, suudeti ka kodutee leida. Kodused olid tõsiselt mures — ega siis olnud mobiiltelefone.
Euroopa lävepakul tuli jõudu näidata
Meie matkaseltskond leidis Madisemäele viiva tee üsna hõlpsasti. Seal oli käidud enne meidki: rada oli hästi sisse tallatud. Üsna tee ääres, enne soosaarele jõudmist nägime valgustusraketi kesta. Taolisi “mälestusesemeid” kaugetest aegadest on selles piirkonnas väga palju.
See ala on pikaks ajaks või suisa jäädavalt inimtegevusele kadunud, sest kunagiste talude põllud on plahvatustest auklikud ja metallitükke täis. Pehmemates kohtades pidavat veel siiani lõhkemata pomme leiduma. Puutüved on kilde täis ja saagimiseks kõlbmatud.
Pomm jättis sinna, kuhu langes, olenevalt pinnase pehmusest kolme-neljameetrise augu. Suur pomm ei teinudki kuigi kõva pauku. Pauku tegi nn. varraspomm, mis lõhkes meetri kõrgusel maapinnast ja niitis laialipaiskuvate kuulidega metsa meetrikõrguselt maha. Möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate lõpus aga viskasid punakotkad sohu megapommid. Ell Maanso kirjutas oma Utsali-raamatus, et mingeid ülipomme ähvardanud üleküpsemine, ja et väärt kraam raisku ei läheks, lajatati nad siin Euroopa lävepakul efekti mõttes lahti.
“Seal, kus polügoon piirneb Pedja jõega, olla proovitud kassettpomme: 16 pommi pundis, kõik 250-kilosed. Maha jäi
Aga koos inimestega kannatasid ka koerad, kelle tundlik kõrvakuulmine tegi nad rahutuks ammu enne, kui inimkõrv midagi kuulma hakkas. Mitmed polügoonile lähemal olnud ja kehvemas olukorras talumajad varisesid ajapikku kokku. Ka kaugemate majade seintesse tekkisid praod.
Kui Umbusi jõeni oli kogu aeg
Meie leidsime Madisemäel lausa longuvajunud torni kõrvalt ühe vana ZILi kasti, istusime sellele ning pidasime väikese pikniku.
Võileivad söödud, otsustasime kõndida Umbusi jõeni ja tagasi. Rabaservas jäi pool rühma ikkagi Madisemäele. Läbinud siirdesoo, jõudsime lagedale alale, kus GPS näitas, et jõeni on umbes sada meetrit. Ja sedasi ikka tükk aega. Otsustasime järsult suunda muuta. Kuid võta näpust, lähemale me ikka ei pääsenud, sest pehmel alal ähvardas vesi juba üle kummikuserva tulla. Pöörasime tagasi. Muide, rabas leidus nii mustikaid, sinikaid, pohli kui ka jõhvikaid. Kauaks me marju kahe peoga näost sisse ajama ei jäänud, läksime Madisemäele tagasi.
Sel ajal kui meie jõeni läbi püüdsime murda, uurisid kohalejäänud oma ümbrust. Miks elasid soosaartel vanasti metsavahid? Ikka selleks, et salaküttidel silma peal hoida, mõisnikele loomi küttida ning metsavargaid kimbutada.
Lisaks auklikule maale pani meie matkajaid imestama tõsiasi, et männid polnudki kuigi palju põllule tunginud. Küllap on maa selles kohas ikka üsna kehv. Ja ilmselt takistab rohukamar puuseemneid mineraalmaani jõudmast ning need kuivavad rohus. Vanad lehised, mis kindlasti pea sada aastat vanad, on sinna kultiveeritud, mitte ise kasvanud. Nende vanade puude vahele olid nõukogude sõjardid paigaldanud lõua tõmbamise kangi. Oli ikka tahtmist taolist kraami metsa vedada…
Ainsas säilinud hoones, kus ka sõjamehed ilmselt ööbisid, oli alles kaks raudvoodit, laual külalisteraamat ja riiulil nõud ning soolatoos. Selles majas saaks tarvidusel praegugi ööbida. Vähemalt on katus pea kohal, kuigi kütta pole seda hoonet enam kuidagi võimalik. Siin elasid möödunud sajandi üheksakümnendate aastate algul Puurmani omad nn vennad Voitkad, kes ümbruskonna suvemajadesse rüüsteretki korraldasid, kuni politsei nad kinni nabis.
Madise talust on järel ainult kaunis paekivist võlvidega kelder. Selle juures tegime ühispildi ja asutasime tagasiteele. Kui vahepeal tuligi paar piiska vihma, siis terve tagasitee paistis päike.
Kunagised talud on maa pealt pühitud
Puurmani koduloouurija Ell Maanso on oma Utsali küla raamatusse kirja pannud, et Utsali oli kena soode-rabade tagune paljust puutumata kohakene ja Kirna oli talukoht. Koos nõukogude sõjardite tulekuga 1953. aastal kadusid maa pealt igaveseks Liparti, Reinu, Piiroja, Suurevälja, Utsali, Nõmme, Kooli, Käppoja ja Nõmmeotsa talu. Ainult kõige esimene külatanumal, Pedja jõe kaldal kõrguv Kirna talukoht on alles ja hoonete hulgalt veel tublisti kosunudki. Sinna rajati polügooni haldav sõjaväeosa. Tühjendati ka talud, mis polügoonile teisel pool soid liiga ligi jäid.
Vene okupatsiooniarmee otsis sellist väheasustatud kohta suurte teede läheduses, kuhu laiendada oma militaarseid valdusi. Otsus võeti Moskvas vastu ja Utsali elanikel jäi vaid seda täita. 1953. aastast on tolleaegsetel elanikel mäletada vaid rasket kodust lahkumist.
Polügooni metsaala anti vene sõjaväe Pavlovi metsamajandi haldusse. 1990. aastateks oli siinsel üksik-raadiotehnilisel roodul 15 ehitist, millest 1992. aasta novembris Kaitseliidu poolt väeosa varade ülevõtmisel olid kasutamiskõlblikud vaid staabihoone, kasarm, toiduladu ja töökoda. Sellest ajast alates kuulub Utsali õppekeskus Kaitseliidu Jõgeva Maleva haldusse, kuid territooriumi kasutajaid on olnud erinevatest väeosadest ning malevatest. Ka tsiviilasutuste huvi polügooni territooriumi kasutamise vastu on olnud elav. Pidevalt on ala leidnud rakendust Jõgeva maleva väljaõppebaasina.
2002. aastal oldi dilemma ees: kas lõpetada Utsalis igasugune tegevus ning loobuda siinsest keskkonnast sõjalise väljaõppe teostamisel või teha teoks tolleaegse Kaitseliidu Jõgeva Maleva pealiku Janno Rosenbergi esitatud, veidi hullumeelsena tundunud ideed, luua siinsele territooriumile uus ja moodne väljaõppekeskus. Ja seal oleks koostegevusse haaratud ka looduskaitsjad. Õnneks leidus sellel ideel toetajaid.
Koostöö Kaitseliidu ja looduskaitsjate vahel sujus hästi, ideest sai kavand, edasi projekt, ning Keskkonna Investeeringute Keskuse toetusel sai hoonele lõpuks nurgakivi pandud. See sai teoks 2006. aasta 4. augustil ja seda paika hakati kutsuma vana talu järgi Kirnaks ning hoone sai endale nimeks Kirna õppehoone. 2007. aasta 11. juunil avati uus õppehoone pdulikult. Suur ja rohkete kasutusvõimalustega hoone tühjalt ei seisa, kogu territooriumi korrastamine ja kohandamine nüüdisaegseks õppekeskuseks on aastaid kestev protsess.
i
HELVE LAASIK
