Ülemöödunud pühapäeva hommikul vahetasid kaitseliitlased oma tsiviilriided sõjaväevormi vastu. Said saapad, kummikud, mütsid, kindad, kateloki, relvad ja muu sõdurieluks vajaliku kätte ning reservkompanii, tõsi küll, vähendatud koosseisus, võis kordusõppusega alata. Ohvitserid ja allohvitserid võtsid oma üksused rivvi, kõlas käsklus “Masinatele!” ja sõit läks Utsali õppekeskusse. Kolm ööpäeva maitsti siin kasarmuelu, saadi laskmisväljaõpet ja kuulati teooriat. Tehti nii-öelda kuiva trenni, sest oli teada, et varsti võib minna madinaks.
Kolmapäeva hommikul tuligi käsk sõita lahingupositsioonidele. Vaenlane tahtvat meie riiki kukutada ja luure andmetel liigub osa väge Tallinna, osa Tartu poole. “Meie ülesanne on rühmituda kaitsesse ja peatada motolaskurpataljoni edasiliikumine 500-meetrilisel lõigul,” selgitas õppekogunemise kompanii ülem, ühtlasi ka nende õppuste läbiviija leitnant Hardi Perk. Komandörid uurisid ümbrust ja planeerisid, kuhu kaitseehitisi rajada. Labidatel lasti vilkalt käia ja mõne tunni pärast olid mehed maasse kaevunud. “Mida pikem mees, seda rohkem tuleb tal kaevata. Vaat, lilliputtidel oleks hea sõda pidada ? kaevab pisikese lohukese, ja ongi peidus,” arutles labidamees liivaviskamise vahepeal. Alles siis, kui oldi valmis vaenlast vastu võtma, sai hakata telkimis- ja ööbimiskohata sättima.
Kolm ööd ja päeva kaevikutes
Korralikust uinakust ei tulnud meestel midagi välja ei sellel ega järgmiselgi ööl. Valved olid pidevalt väljas ja patrullid liikusid, sest vaenlase luure ju ei maga. Vastase rünnakut oodati ka järgmisel päeval, kuid ega siiski mehed puhata saanud. Hommikust õhtuni harjutati, kuidas hakata vaenlase vastu, kuidas liikuda, kuidas tema pihta lasta. Mitmeid kordi mängiti maha erinevaid olukordi. Pauke ei tohtinud aga teha ? muidu oleks reedetud oma asukoht. Oldi võitlusvalmis ja ühiseid söömaaegu ei peetud. Igaüks keetis priimusel katelokis oma toitu. Kolme päeva toidumoon ? konservid, supid, leib ja vesi, tee ja kohv ? oli igale võitlejale kaasa antud.
Esimene lahing luureüksustega algas öösel kell kaks. Neid tuli tõrjuda kella kuueni hommikul, siis oli mõni tund vaikust. Peale kümmet läks aga suuremaks lahinguks ? tuld anti kõikidest kuulipildujatest ja automaatidest. Oskuslikult paigaldatud miiniväljal “lendasid õhku” vastase tankid. Paar tundi kestnud lahingus löödi “vaenlane tagasi. Õppuste rühmaülemad lipnik Margus Viru, Elmo Mölder ja Andrus Nurmik olid koos oma meestega ülesande edukalt täitnud.
Mehed said adrenaliinisüsti
Laupäeval järgnes Utsali polügoonil uus lahinglaskmine. Seekord vihisesid liikuvate märklaudade pihta juba ehtsad kuulid ja granaadid. Õhtuks said mehed relvad puhtaks ja õlitatud ning Jõgevale tagasi. Söödi sõdurisuppi, anti nädal aega enda käes hoitud varustus lattu tagasi ja vahetati munder oma riiete vastu. Siis koju ja sauna.
“Juba nädal kodust pere juurest ära oldud, aga saigi argielust vähe kõrvale. Teine miljöö, teine seltskond – päris huvitav oli. Kõik, mida vastumeelt ei tee, on huvitav. Saigi natuke adrenaliini juurde. Eks meis kõigis ole alles veidi poisikest, vanus siin ei loe,” arvas kuulipilduri abi, kapral Kalvi Tamme, kes eraelus peab remondiluksepa ametit.
Reservistide jätkukogunemine on kevadel Eesti Kaitsejõudude koondõppusel Kevadtorm.
ARDI KIVIMETS
