Tabivere valla Otslava küla kõige kaugemas servas, kus nüüd juba aastaid on olnud Ilse ja Robert Hamburgi kodu, on just kõike seda, mille järele mõlemad maalt pärinenutena juba pikka aega igatsenud olid – vaikust, rahu ja puutumata loodust. Mitte vähe tähtis pole seegi, et Roberti mesilinnud saavad mett koguda puhastelt ja ehtsatelt taimedelt.
Ehtsust ja hingepuhtust on Robert alati pidanud ülimaks inimestegi juures. “Kui suudad eneseväärikust hoida, siis pole sul midagi karta. Südametunnistuse piinaga on raske elada. Aga kui inimene sisemiselt alla käib, siis on ta läbi,” arutleb Robert oma rahulikul moel ning teab iseenda elukogemuste najal kinnitada, et ekstreemsetes olukordades ei loe ei haridus ega aukraad, vaid määravaks saab just see, kuivõrd sa suudad sisemiselt kindlaks ja puhtaks jääda.
Eesti mehe kohus
Robert, kes on läbi teinud nii sõja, metsavennaelu kui ka tagatipuks viisteist aastat Venemaa vangilaagrit, pole ennast kunagi osanud mingiks kangelaseks pidada. “Minu generatsiooni elu oligi ju keeruline. Iseasi, kuidas keegi sellest välja tuli ja kui palju tal õnne oli,” ütleb ta. “Aga ükskõik kus ja millises olukorras inimeseks jääda – see on kõige tähtsam,” leiab ta siiski.
Robert suudab oma muheda huumori ja intelligentsusega enda ümber luua justkui mingi erilise aura. Tema ja Ilse kodus valitsev harmoonia on võõralegi selgelt aimatav. Kui üks mingit lauset alustab, võib teine selle sujuvalt lõpetada, aastatega on abielupaar koguni nii ühte nägu läinud, et väljanägemiselt võiks neid vabalt ka õeks-vennaks pidada. Nende kahe omavaheline kooskõla laseb ennast vabalt ja mõnusalt tunda külalistelgi. Ja külalised on Hamburgide pool alati oodatud.
Nii on Otslaval Ilse ja Roberti pool käinud päris palju kordi ka soomlased Unto Heinonen ja Reijo Leino, kellega tekkisid sidemed omaaegsete soomepoiste ühenduste ja Lions-klubide kaudu. “Eks on saunas käidud, laua ümber istutud ja jutte on olnud ju igasuguseid,” räägib Robert. Ükskord tulid soomlastest külalised lagedale mõttega koostada Roberti elukäigust raamat, leides, et oleks lausa patt sellisest mehest ja tema kirevast eluteest mitte kõnelda. Asjaosalise enda muutis see mõte siiski murelikuks. “Mis raamatukangelane mina olen. Olen teinud lihtsalt seda, mis iga eesti mehe kohus,” leiab ta.
Kuigi põhjanaabreid ajendas kirjutamist ette võtma mõistagi Robert Hamburg kui kunagine soomepoiss, on raamatus kirjeldatud ka kõike muud, eriti aega pärast sõda, mil Robertist sai saatuse tahtel Ameerika luurele kaasaaitaja ning nõukogude julgeolekuorganite jälitusobjekt.
Soomlased näevad asju natuke teisiti
“Avaldage parem kaastunnet, see asi väsitas päris ära,” ütleb Robert, kui talle raamatu esitluse puhul õnne soovime. Selle, mida Eestis esitleti, oli tegelikult soome keelest tõlkinud Mari Bleive. Soomekeelset raamat ilmus sealpool lahte juba möödunud aasta maikuus. “Soomlased ei oska tegelikult neid asju päriselt ette kujutada, eriti tolleaegset tohutut nahaalsust ja inimeste ajudega mängimist, mis meil siin käis,” leiab Robert.
Roberti algne vastuseis raamatu kirjutamise plaanile pani soomlastest sõpru natuke muretsema. Pärast lohutas ta neid ja ennast mõttega, et ju seda asja on ikka vaja. “Kui läheb kaks inimpõlve mööda, ei teagi ehk enam nooremad, missugustes tingimustes meie rahvas varem elanud on,” arvab ta.
Õnneks sai ta ise käsikirjas mõned olulisemad faktivead ja võimalikud vääritimõistmised ära parandada. “Muidu oleks kunagiste laagrikaaslaste ees punastama pidanud. Ma ei ole harjunud ka midagi ilustama. Olen rääkinud asjadest nii, nagu nad olid.”
Kui raamatu esitlusel Robertilt küsiti, et kas ta tegi nendel keerulistel aegadel ka märkmeid, siis pidi ta tunnistama, et ei ole selleks vajadust tundnud. “See on sisemuses nii kinnistunud, et kergesti juba ennast kõigest lahti raputada ei saa,” pidi ta tunnistama.
Vihaga ei hakka ennast koormama
“Robert ja Ilse Hamburgiga tutvumine on olnud iselaadne ja rikastav kogemus. Külaskäigud nende juurde ja peetud vestlused on andnud alati hea tuju ja ellu asendamatut sisukust,” on raamatus tõdenud Unto Heinonen ja Reijo Leino.
Robert, kellel oleks loendamatult palju põhjusi olla elus pettunud ja kibestunud, pole seda kunagi olnud. “Miks ma peaksin oma elu vihaga rikkuma ja kättemaksumõtetega ennast koormama hakkama. Elu on hoopis rohkem väärt,” leiab ta.
Harjumaal Järvakandi valla Allika külas Rüütli põlistalus 1923. aastal pere viimase, üheteistkümnenda lapsena sündinud Roberti elu põhiväärtused on arvatavasti aluse saanud juba kodust. Sellele vundamendile võis vahest lihtsam olla rajada juba kõike edasist.
Vaevalt täisikka jõudnuna teenimine Saksa sõjaväes, nagu paljud teisedki omaealised. Haavatasaamine, paranemine Luuga linna haiglas, selle järel Soomepoisi aastad. Järgnesid metsavenna-aastad. Veresüüd noorel mehel polnud ja seepärast võis ta oma elu avalikult elama hakata. Koolitas isegi ennast Õisus meieriks ja sai Tallinna Piimakombinaadis juhtivale kohale tööle. Nii oleks kõik ehk jääda võinudki. Aga elu muutis hoopis teiseks üks saatuslik päev, kui Roberti otsis üles kunagine lapsepõlvekaaslane Hans Toomla ja tema kaaslane Kalju Kukk, kes olid saadetud Ameerika Ühendriikide luurajatena Eestisse ja palusid Robertilt abi. “Kui seda juhust poleks olnud, oleks elu teistsuguseks kujunenud. Ära ma öelda ka ei saanud, selle koormaga oleks ju raske edasi elada olnud, sest sõpradel oli minusse usku ja nad lootsid minu peale,” seletab Robert oma tollast otsust nüüd. Roberti ja tema sõprade jälitamiseks oli haaratud terve agentuur, hiljem on nende tabamisest nõukogude ajal kirjutatud mitmeid kogumikke ja kirjutisi ning kirjeldatud sellega seoses tollaste julgeolekutöötajate “vaprat” tegutsemist. Robert Hamburgi vangipõlv kestis 1969. aastani. Pärast seda sai ta keskealise mehena abielluda Ilsega, kes teda oli noorest saati oodanud.
“Mees, keda ei suudetud murda,”
Nii iseloomustas Robert Hamburgi temast kirjutatud raamatu eestikeelse variandi esitlusel Tartus Kirjanike Majas Mart Laar. “Ega ma pärast laagrist tulekut pole kartnud midagi. Mis mulle enam teha oleks saadud, olin ju oma karistuse kätte saanud,” räägib ta.
“Inimene saab ennast aidata palju enda mõtete varal,” märgib Robert oma viieteistkümnele vangla-aastale tagasi vaadates. “Mulle see isegi meeldis, et olin palju üksikkongis. Nii sai oma mõtteid korrastada ja ennast moraalselt üleval hoida. Mõtlesingi siis, et mis mul häda, ma ikkagi elan. Minu kõrval sai lahingus nii palju toredaid poisse surma. Ja muidugi võis tuge leida sellestki, et tol ajal oli vabaduseski omamoodi vangilaager, võib-olla ainult natuke lihtsam kui meie kinnises laagris. Kaotada polnud ju meil midagi muud kui ainult elu. Materiaalselt tuleb inimene toime minimaalsega. Kui ta aga sisemise au ja kindlameelsuse kaotab, siis on see iseendale väga suur karistus.”
VAIKE KÄOSAAR
