Helsingis sündinud ning 25 aastat Helsingi lähedal Nummelas elanud Marja Elina Korpimäki (55) sattus viie ja poole aasta eest jaanipäeval Ranna kanti juhuslikult. Kangamüügilao pidajana olid tema kauaaegseteks klientideks eestlased, kes kutsusid teda siia jaanipeole.
Niisama juhuslik oli majaost Rannal. Parajasti oli müügis lagunenud endine moonakatemaja, mis põhjalikult remondituna ja Marjan Maja nime all ootab täna oma katuse alla puhkajaid ja möödasõitvaid öömajasoovijaid.
Kodu on Rannal
?Ütlesin esialgu veendunult, et ma ei osta midagi, sest tulin vaid puhkama. Liiatigi oli mul kauane unistus osta kord maja Itaalias ja minna sinna elama. See olnuks loogiline,? räägib Marja.
Samas paelus siin miski niivõrd, et Marja ostis selle maja. ?Oli äkki tunne, nagu plaaninuks ma alati hoopis siiatulekut, kuigi nägin seda kanti alles esimest korda. Ma ei teadnud siinseid inimesi ja eesti keeles oskasin ainult tere öelda.?
Tuttava inimese ehitusfirma abil sai varemetest peagi õdus eluase. Järgmisel aastal kolis Marja Rannale ning hakkas siin külalistemaja pidades tasapisi turismindust arendama.
?Minu kodu ja elu on Rannal,? ütleb Marja. ?Kui mõnikord Soomes käin, siis igatsen siia ? ja ka vastupidi. Aga Soomes ei hoia mind kinni mitte miski. Kõik kolm last elavad seal oma elu ja neil läheb hästi. Tütar teeb doktoritööd kaalujälgimisest, tema abikaasa on keemiamagister. Keskmine poeg töötab koolis tugiõpetajana ning tegeleb ka turismindusega. Noorem poeg Timo õpib ohvitseriks, tema abikaasa on jaapani filoloog.?
Just noorem poeg teeb perele erilisemaks tänavuse Soome iseseisvuspäeva. Ohvitserikooli kadetina on ta kutsutud täna õhtul kell kuus algavale Soome presidendi vastuvõtule, et olla seal silmailuks ja tantsitada daame, kellel pole saatjat kaasas.
?Siin ma Soome televisiooni ei näe, aga loodan, et keegi võtab presidendi vastuvõtu linti ja toob mullegi vaadata,? kõlab Marja hääles mitte uhkus, vaid soojus ja ootus. Timo tulebki koos abikaasaga ema juurde jõulupuhkust veetma.
Lastele meeldib siin käia, aga ainult selleks, et puhata, lisab Marja.
Vabadus toob usalduse
Vabariigi aastapäev on Marjale alati oluline olnud. Nii riigile kui igale inimesele on kõige tähtsam vabadus: vabadus otsuseid langetada ja vastutada, arvab ta.
Pühapäeval käis ta Tartus ülikooli aulas aastapäeva puhusel Soome suursaadiku Jaakko Kalela vastuvõtul. Täna õhtul süütab Marja oma kodus Rannal Soome lipuvärvides küünlad. Laual on soome rahvustoit ? Karjala pirukad, mille sees riisipuder ning mida süüakse munavõiga. Teises toas mängib CD Sibeliuse muusikaga.
?Olen väga rõõmus, et Soome on 88 aastat saanud iseseisev olla ja kogu selle aja jooksul areneda. Kurb, et nõukogude aja tõttu on praegu Eesti ja Soome vahe üsna suur,? kõneleb Marja murelikult ja täpsustab: ?Eriti ränk mõju on olnud inimeste mõtlemisele. Inimesed Eestis ei usalda üksteist niipalju kui näiteks Soomes. Esimestel siinolekuaastatel ei saanud ma aru, mis toimub. Küsin sõbrannalt midagi, ta vastab, et ei tea. Hiljem nägin, et paljud käituvad niimoodi: inimesed lihtsalt ei räägi. Harva ütlevad nad, mida mõtlevad. Kuigi praegu nõukogudeaegseid ohte pole, kardavad nad ikka. Õnneks hakkab inimestevaheline usaldus tasapisi taastuma.?
Marja toob ilmeka näite. Küsis kord ühelt inimeselt, mida too arvab venelastest. Ei midagi, vastanud too õlgu kehitades. Aga veidi hiljem halvustas toosama inimene venelase koera, nii et maa must. Alles mittemilleski süüdi oleva koera kaudu tuli välja tegelik suhtumine.
Hea eesti keele omandas Marja kohapeal suheldes. Abiks oli ka raamatukogust laenatud keeleõppelint. Eesti keeles kirjutamine on raskem, seda tahab ta õppida.
Marja plaanib õppida soome keele kursuse läbiviijaks. Soome keele õppimise vastu on kohalikud inimesed suurt huvi üles näidanud.
Miks ta Rannale elama on jäänud, seda Marja sõnastada ei oska. ?Eks millegipärast ma siin ikka olen. Olen andnud uusi impulsse paikkonna kultuurielule, organiseerinud kohalike inimeste käike kultuuriüritustele linnades, oleme ka Soomes käinud. Keegi teine seda ilmselt ei teeks.?
Üksi Marja end ei tunne, ehkki võiks arvata, et elu ääremaal on nukker ja üksildane. Alati, kui soovin, saan tuttavatele siin või Tartus külla minna, ütleb ta, lisades, et üksi võib inimene tunda end ka rahvast täis suurlinnas.
?Üks mu esiisa sündis 1699. aastal Võrus. Võib-olla olen Eestis ka oma juuri otsimas, mingit siinolemise kohustust mul ju pole,? mõtiskleb Marja Korpimäki. ?Aga mulle meeldib Rannal ja kuhugi mujale kolimise mõtet ma küll ei veereta.?
ANDRES LOORAND