Hiljuti oli lehes lugeda, et bussis keegi ütles teisele pehmelt öeldes pahasti. See, kellele öeldi, oli liikumispuudega ja tema kirjutas sellest üksikasjalisemalt Vooremaale.
Kusjuures oli mustvalgel asutuse nimi, kus solvaja tema teada töötas. Loomulikult tõusis sellest ütleja töökohas tüli, ja väidetavalt sobimatult käitunult avaldati lehes tema kirjutatud vastuväited. Mõlemaid kirjutisi lugenult jäi mulje, et kummalgi oli väga õigus.
Neist ei selgunudki, kes see süüdlane siis oli. Mõlemad pooled käitusid enda teada küllaltki põhjendatult.
Võib-olla võinuks esmane kritiseerija avaldada oma negatiivseid kogemusi üldistatult, tuues välja fakte, et ka nii võib juhtuda?
Kuskilt ei selgu ka seda, et tal olnuks ka kõnelemispuue. Liiati, kui väidetavalt kannatanu seda inimest, kelle käitumine talle ei meeldinud, tundis! Rääkimine on kindlalt kõige selgem viis oma mõtteid teisele selgeks teha, et arusaamatusi vältida!
Antud juhul leian, et ei jäänud keegi lahendusega rahule, sest lehekirjutised seda ju ei andnud.
Kui keegi meile midagi ütleb “krõbeda” häälega, on muidugi raske mitte samaga vastata, aga kas poleks see siiski ainuõigeim käitumine? On palju teisi viise, mis sel juhul saaks teha, võib-olla andnuks huumoritki kuidagi kaasata?
Eha Nõmm
