Sõna “ulme” pidas juubelit

1970. aasta 18. septembril ehk peaaegu täpselt 45 aastat tagasi ilmus toonases kultuurilehes Sirp ja Vasar kirjanik Henn-Kaarel Hellati artikkel “Ilukirjanduse põnevad provintsid”, kus autor kasutas esimest korda enda loodud sõna “ulme”. Seda omapärast sõnajuubelit tähistati Tallinnas kirjanike majas korraldatud ulmepäevaga, millel osales ka praegu Põltsamaal elav Henn-Kaarel Hellat.


Enne, kui Hellat sõna “ulme” eesti keelde tõi, nimetati ulmekirjandust teaduslikuks fantastikaks. See vene keelest tulnud kohmakas ja ebaadekvaatne sõnaühend oli Hellatile ja mitmele teiselegi eesti kirjandusinimesele vastukarva. Nii asutigi üksteisest sõltumatult uut, kohasemat terminit välja nuputama. Henn-Kaarel Hellat sai oma termini lihtsalt: võttis eesti keeles juba eksisteeriva sõna “ulm” ja pani sellele e-tähe otsa.

“”Ulm” ei tähendanud eriti midagi. Mõni kirjanik oli seda ehk siin-seal kasutanud, ent kõnekeeles see juurdunud polnud. Aga uue sõna algmaterjaliks sobis see hästi,” meenutas Henn-Kaarel Hellat.

Uue sõna tõi ta rahva ette Sirbis ja Vasaras ilmunud kaheosalises artiklis “Ilukirjanduse põnevad provintsid”, milles oli juttu ka ulmekirjandusest. Kirjanduskriitikat kirjutama innustas Hellatit toona tema hea sõber, luuletaja Andres Ehin. Tema hoolitses ka selle eest, et Hellati artiklid Sirbis ja Vasaras trükki pääseksid: ta töötas ise parasjagu sealses toimetuses.

“Ehin ise pakkus umbes samal ajal, kui mina “ulmega” lagedale tulin, teadusliku fantastika vasteks sõna “ruja”. Seegi sõna sai tuntuks, ent hoopis rokkansambli nimena,” ütles Henn-Kaarel Hellat. “Aga mingit rivaliteeti minu ja Ehini vahel uue termini väljamõtlemise alal polnud. Ning keegi ei osanud ette näha, et “ulme” nii kindlalt eesti keeles juurdub. Saaksin ma iga kord sendi, kui keegi sõna “ulme” kasutab, oleksin ma juba ammu rikas mees.”

Võeti auliikmeks

Lisaks termini väljamõtlemisele on Henn-Kaarel Hellat andnud oma panuse eesti ulmekirjandusse kaheosalise romaaniga “Naiste maailm”, mis ilmus aastatel 1976-1978 suuretiraažilises raamatusarjas Mirabilia. Selle romaaniga tahtis Hellat näidata, mis juhtub siis, kui inimühiskonda hakatakse geenitasandil ümber kujundama. Revolutsiooni läbi teinud ulmeühiskonna kaudu oli hea ka Nõukogude Liitu kritiseerida ja näidata, et revolutsioonile peab järgnema mingi regulatsiooniprotsess, ent paraku on seda tunduvalt raskem läbi viia kui revolutsiooni.

Sõna “ulme” ja “Naiste maailm” andsid Eesti Ulmeühingule põhjuse võtta Henn-Kaarel Hellat oma organisatsiooni auliikmeks.

“Avastasin selle, et sõna “ulme” käibeletulekust 45 aastat möödub, üsna juhuslikult,” ütles tänavu kevadel Eesti ulmeühingu presidendiks tõusnud Veiko Belials. “Üsna ruttu tekkis idee võtta sõna autor meie ühingu auliikmeks. Selle staatuse andsime talle tegelikult juba kevadel, kui ulmeühing oma kahekümnendale sünnipäevale pühendatud aastakoosolekut pidas, vastava tunnistuse andsime üle aga 16. septembril toimunud ulmepäeval Tallinnas.”

Ulmepäeva korraldasid Eesti Ulmeühing ja Kirjanike Liidu ulmesektsioon kirjanike maja musta laega saalis. Hellat meenutas seal oma sõpru Matti Vagat ja Andres Ehinit, kes aitasid tal aastakümneid tagasi leida tee ulmekirjanduse juurde. Anti üle ka mõned Stalkerid. Kui tavaliselt annab ulmeühing Stalkeri-nimelisi auhindu kirjandusliku loomingu või tõlkimise eest, siis Mario Kivistik sai ulmepäeval kätte teenete-Stalkeri: ta on tõlkinud rohkesti ulmekirjandust ning asutas omal ajal ulmeajakirja Mardus, aidates sellega kaasa terve plejaadi uute autorite ilmumisele meie ulmemaastikule.

Hea termin

Stalkeri auhind kujutab endast raamatukujulist savitaiest, milles on peopesa jälg. Ulmepäeval viibis kohal ka Stalkerite autor Mati Kuusing, kes võttis Henn-Kaarel Hellatilt ja Mario Kivistikult käe kipsjäljendi, et neid edaspidi Stalkerite vormimisel kasutada.

“Hellati käejäljega Stalkerid lähevad eesti ulmeautoritele, Kivistiku käejäljega Stalkerid tõlkijatele,” ütles Veiko Belials.

Ulmepäeval kuulati ka Jaak Tombergi ettekannet “Teadusulme ja representatsiooniline energia”.

“Henn-Kaarel Hellati loodud sõna “ulme” tähistaski esiotsa vaid teadusulmet,” ütles Veiko Belials. “Nüüdseks on selle tähendus kõvasti laienenud, hõlmates ka fantaasia- ja õuduskirjandust. Kuidas see sõna loojale meeldib, on iseküsimus, aga “ulme” on juba ammu temast sõltumatut elu elama hakanud.”

Veiko Belials avaldas arvamust, et eesti keeleruum on võib-olla ainus keeleruum maailmas, kus on kõigi ulmekirjanduse harude tähistamiseks olemas üks ja hea omakeelne sõna. Selle väljamõtleja Hellat on nüüd siis Eesti Ulmeühingu kuuekümnes liige ja tema “Naiste maailma” on Belialsi kinnitusel lugenud ka enamik tänapäeva Eesti ulmesõpru ja –kirjutajad. Iseasi, kuivõrd see nooremat põlvkonda kõnetab: Hellati roman oli ju ikkagi oma aja laps ja autor ajas selles ka mõningaid kirjandusväliseid asju.

“Igal juhul oli meil väga hea meel, et vanameister Hellat meie sekka tuli. Meil oli väga huvitav teda kuulata,” ütles Veiko Belials, kes on tuntud ulme- ja lastekirjaniku ning luuletajana, ent igapäevast leiba teenib Luua metsanduskooli õpetajana. Nii et Eesti Ulmeühingut juhitaksegi praegu Jõgevamaalt. Meie maakonnas toimus tänavu ka ulmehuviliste iga-aastane kokkutulek Estcon.

“Pidasime oma kokkutulekut mitu aastat Põlvamaal Saarjärvel, ent see paik jäi meile kitsaks. Seepärast toimuski tänavune kokkutulek Kuremaa järve äärses Udu talus tunduvalt lahedamates tingimustes. Kolme juulikuu päeva jooksul käis sealt läbi 105 inimest,” ütles Veiko Belials ja lisas, et kui piisavalt toetust saadakse, toimub ka Estcon 2016 Udu talus. Ning sügisene Eesti ulmepäev tahetakse samuti traditsiooniliseks sündmuseks muuta.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus