Sõltuvuse juured (põhjused) võivad samuti olla väga erinevad. Üldjuhul põhjustab sõltuvust kombinatsioon sisemistest teguritest, mis on seotud inimese iseloomu, kogemuste, väärtuste, vajaduste, oskuste, emotsionaalsete ning vaimsete protsessidega, ja välistest teguritest, mis on seotud elukeskkonna, ümbritsevate inimeste ja suhtlemisega. Eri inimeste sõltuvuse põhjused on väga erinevad.
Paljud arvavad, et sõltlastele pole üldse mõtet tähelepanu pöörata, sest nad on kõigis oma hädades ise süüdi. Loomulikult on, nii nagu ka need, kel ühtki sõltuvust ei esine. Vahe on selles, et ühed ei leia iseseisvalt oma sisemisi ressursse üles, teistele on oma isiklikud ressursid kergemini kättesaadavad.
Sageli tõmmatakse sõltuvuse ja kuritegevuse vahele võrdusmärk. Loomulikult võib sõltlasest saada kurjategija, kuid see ei pruugi nii minna. Samas on kurjategijaid üsna palju ka mittesõltlaste hulgas.
Meditsiinilist lähenemist vaimsetele häiretele muudab raskemaks segadus küsimuses, mis on haigus ja mis lihtsalt meeleseisund. Haigust võetakse tõsiselt juhul, kui esinevad iseloomulikud füüsilised sümptomid, mida on võimalik jälgida ja ravimite abil muuta. Haigust ilma füüsiliste sümptomiteta on raske diagnoosida või üldse olemasolevaks tunnistada.
Ei teki üleööSõltuvus ei teki tavaliselt üleöö. Kõigepealt tekib harjumus tarbida ainet või teatud viisil käituda. Kui harjumus on tekkinud, siis mingil hetkel tuleb mängu vajadus. Vajadusest ei saa enam üle ega ümber. Füüsilised sümptomid ilmnevad tavaliselt siis, kui vajadus aine (tegevuse) järele suureneb. Samas on muutused meeleseisundites märgata juba varem.
Igal haigusel on seos psüühika ja emotsioonidega, ent mõned seosed on lihtsalt ilmsemad kui teised, nii ka sõltuvuse puhul. Ei ole selget vahet, mis toimub kehas, mis meeles. Nii füüsilisi vaevusi kui ka vaimseid ja emotsionaalseid heitlusi võivad põhjustada eneseaustuse puudumine või eraldatus oma tõelisest olemusest. Lahenduse leidmine tähendab sageli iseendaga sõbraks saamist ja oma nähtavatest piiridest kaugemale nägemist.
Nagu eelpool nimetatud, hõlmab sõltuvus mitmeid erinevaid valdkondi nagu alkohol, narkootikumid, suitsetamine, söök, seks, suhkur, kohv, hasartmängud. Üldjuhul tekib sõltuvus igatsusest millegi enama järele, vajadusest leevendada sisemist iha või piina. Sageli võib põhjuseks olla mingi väline surve, näiteks rahalised raskused, emotsionaalsed traumad või üleskasvamine stressirohkes keskkonnas koos emotsionaalse ja/või füüsilise väärkohtlemisega. Võib esineda sügav vajadus peita kõik oma probleemid ja mured, kuid see tegevus ei ole teadvustatud.
Alkohol paneb inimese tundma, et kõik on hästi. Sigaretid lasevad oma tunded alla neelata. Narkootikumid viivad hoopis teistsugusesse maailma, kus ei pea reaalsusega tegelema ja sõltuvalt konkreetsest ainest võib saada ka võltsi ülevustunde. Toit asendab armastust, mida ihaldatakse. Kõik see tuimestab inimeste sisemist valu, muudab teadvust ja täidab sisemist tühjust. Kõik need ained (tegevused) pakuvad turvatunnet ja isegi rõõmu ning nendega tegelemine on palju lihtsam kui valuga toimetulek ja oma emotsioonidega tegelemine. Emotsioonide peitmine ja allasurumine aitab säilitada illusiooni õnnest või lihtsalt tavalisest nn normaalsest elust.
Süvenev süütunne
Kuid sõltuvus ei ole tuim ja õnnelik seisund. Sügaval sisemuses pesitseb teadmine, et hävitatakse ennast. Ajapikku häbi- ja süütunne vaid süvenevad, mis võib avalduda ka vihana ümbritseva suhtes ? iseenda, teiste inimeste ja kogu maailma suhtes. Sõltuvusega kaasneb tihti sügav depressioon. Sügaval sisemuses pesitseb teadvustamata hirm selle ees, kuidas võidakse lõpetada; sallimatus enda suhtes, isegi enesevihkamine, mis hävitab tervenemisvõimet.
Kuidas inimene saab ennast üldse armastama hakata, kui ta on iga päev sellise meeleheite tunnistajaks? On teada-tuntud väljend: kui inimene ei suuda armastada iseend, ei suuda ta armastada ka kedagi teist. Nimetatud mõttekäik aitab selgust saada selles, miks peetakse sõltuvust kogu pere haiguseks. Kõik tegelevad vahelduva eduga teiste pereliikmete muutmisega, surudes alla oma tunded, heites kõrvale oma vajadused, manipuleerides üksteisega. Lisaks sõltuvusele esineb peres ka suhte- ja suhtlemisprobleeme. Lõpptulemus on see, et kõik kannatavad ja on õnnetud.
Sõltuvusest on võimalik ajapikku ka vabaneda, kuid sel juhul tuleb paratamatult silmitsi seista probleemidega, mida sõltuvus varjas ? peab tegelema minevikus kogetud valu ja hirmuga, ebaõnnestumistega. Sõltuvusest vabanemine tähendab muuhulgas ka enese aktsepteerimist sellisena, nagu inimene tegelikult on, kõigi heade ja halbade külgedega.
Raske on mõista. Kerge on hukka mõista. Selle asemel, et teisi süüdistada, parastada, tänitada ja igal võimalikul juhul nina alla hõõruda, kui väga nad ikka ise oma hädades süüdi on, kutsun inimesi üles iseennast analüüsima, oma tunnete ja mõtetega tegelema. See viib sammukese lähemale põhimõttele ? ela ise ja lase teistel ka elada. Ja uskuge, sõltlane teab väga hästi, et ta on ise oma hädade põhjustaja, ei ole mõtet tema süütunnet suurendada! Sellest ei ole abi!
KAIDI-LY VÄLB,
keskuse Tuulepesa koordinaator, psühholoog
