Põltsamaal kogunesid 14. juunil Jõgevamaa vabadusvõitlejad ja represseeritud, et muuta rahvuslik leinapäev pidulikuks ja meeldejäävaks.
Jõgevamaa sõjameeste ja represseeritute ühine üritus Põltsamaa kirikus, mälestusmärkide juures ja koosviibimine Carl Schmidti majas mõjus kui meenutus päris-Eestist…
Oli imekaunis suvepäev ja kogunenud valdavalt eakad inimesed olid pidulikud ja väärikad nii väliselt kui sisemiselt. Nende ümber oli eriline nimbus – tegemist on põlvkonnaga, kelle nooruse rikkus sõda, kuid kelle hulgas on ikka veel palju neid, kes mureliku suuga, nagu on kord öelnud Marie Under, käinud püstipäi. Kuigi neilt palju võeti, jäi alles uhkus, au ja viha, mis kohustasid hoidma selja sirge ja silma selge.
Valgustatud seestpoolt
Jumalateenistus Põltsamaa kirikus polnud kaugeltki vormikohane kombetäitmine, vaid kujunes oma eheduses tõeliseks hingekosutuseks. Põltsamaa õpetaja Markus Haamer on küll aastatelt varases keskeas, kuid sõna poolest võib teda vana kooli meheks pidada. Tal on näiteid rahvuse saatusest oma perekonna varal võtta kui küllusesarvest: just tema legendaarne vanaisa käis 1942. aasta jõulupühade ajal Rebase pataljonile jõuluteenistust pidamas. Harri Haamer ei peljanud pikka teekonda Tartust Venemaa avarustesse, kütmata rongi ega saanisõitu tuisus. Mitte iga õpetaja poleks sinna läinud ja mitte igaüht poleks 658. Idapataljoni mehed ka kuulda tahtnud.
““Tervitusi kodumaalt!” ütles õpetaja ja meeste karmid näod ei säranud, vaid kumasid talle vastu, nagu oleks neid valgustatud seestpoolt,” on kirjutanud Valdur Jürissaar raamatus “Kahe rinde vahel”.
Selle õpetaja pojapoeg Markus rääkis 70 aastat hiljem Põltsamaa kantslist ühekorraga sõjameestele ja küüditatutele. Ka temast kumas sisemist valgustatust, kui ta rääkis eesti rahva valikutest ja sellest, et me ei saa kunagi teada, mis oleks olnud siis, kui midagi oleks läinud teisiti. Ta rõhutas, et Eesti sõjamees on võidelnud mitte selleks, et oma püssilaskmishimu vaigistada, vaid rahu nimel.
Mälestus ei tohi kustuda
Haamer õnnistas Põltsamaa kirikus ka Jõgevamaa represseeritute lipu, öeldes, et tegemist pole võidu või sõjalipuga, vaid lipuga, mis väljendab, et maailmas on olemas veel ühtehoidmist.
“Vaadakem mitte üksnes selle peale, et teid on rõhutud, vaadakem, et teil on kogemus, mida teistel ei ole. See lipp väljendab rahu. Me oleme rahurahvas, mitte pealekaebajad ja rahutusekülvajad,” rääkis õpetaja, kinitades, et lipp liidab need, kes sellele järgnevad.
Nagu ütles küüditatute mälestuskivi juures MTÜ Jõgevamaa represseeritud esimees Ants Nurk, küüditati 14. juunil 1941. aastal ära meie rahvuse paremik ja suurem osa neist ei tulnud enam tagasi.
“Meid oli 20 aastat kasvatatud vabaduse vaimus, noored mehed tunnistasid ainult seda. Siis tuli aeg, mil püüti hävitada kõike, mis püha. Represseeriti kõiki, eriti kannatada sai aga ohvitserkond ja haritlased ja see annab tänaseni tunda. Eesti noored peavad tegema tööd, et sellest üle saada: palju on täna veel võltsi ja valet, palju on selgeks rääkimata. Mälestus ei tohi kustuda,” rääkis Nurk.
Jutustasid sama lugu
Markus Haamer rääkis Vabadussõja mälestussamba juures, et tihti on ta mõtelnud sellele, miks me peame ütlema tänu vaid postuumselt, siis, kui kõrv enam pole kuulmas.
“Õnneks on ka neid, kes on jõudnud siia aega ja on selles võitluses olnud. Tänu ka teile, kes te olete vapralt vastu pidanud ka selle aja, kus teid keegi tunda ei tahtnud, tänu teile võime täna vabas Eestis elada.”
Jõgevamaa Vabadusvõitlejate Ühenduse esimees Arnold Kull meenutas oma sõnavõtus esimesi teises vabadussõjas langenuid 4. juulil 1941 langesid Põltsamaal suvesõjas metsavennad Jaan Naissoo, Arseni Kivisäk ja Ilmar Saar. Hävituspataljonlased mõrvasid ka doktor Carl Prima.
Vabadusvõitlejatele ja küüditatutele avaldasid austust ka Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev, Riigikogu liige Aivar Kokk, Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots, Põltsamaa linnavolikogu esimees Margi Ein ja Põltsamaa vallavanem Toivo Tõnson. Kõik nad jutustasid justkui sama lugu: meenutasid mälestuste mälestusi ajast, mil neid veel polnud, kui mil olid sündmused, millest pole puutumata jäänud ükski suguselts ja millest igaüks meist on midagi kodus kuulnud.
Lauldes uuesti nooreks
Ühine jalutuskäik, mis oli meid viinud kirikust mälestussamba ja mälestuskivini, lõppes Carl Schmidti majas, kus oli kaetud pikk vanaaegne peolaud. Ka seal toimus kõik, nagu vanal Eesti ajal: esmalt jagati tunnustust, tänati ja kiideti, seejärel nauditi hüva rooga ning peo haripunktis astusid sõjaaegsete lauludega üles Viljandimaa mehed Margus Põldsepp ja Boris Takk. Viimane on Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu juhatuse liige ja juhatas kõik laulud sisse ka sõjaaegsete naljalugudega.
Kontserdiosa algas vabadussõjalaste hümniga “Eestimaa, mu isamaa”, mida mõistagi püsti seistes mürinal kaasa lauldi, sest eestiaegsetel noortel on see veres. “Lili Marlene” kõlas kõikides Sinimägedes võidelnute keeltes, elevust tekitas see, kui üks salm esitati ka vene keeles, sest selleski keeles on seda lauldud. Laulu saksakeelse variandi esitas aga soolonumbrina Puurmani mees Elmar Eensoo.
Jõgevamaa vabadusvõitlejatest oli kohalviibinuist vanim juba 91. aastat käiv Kotkaristi kavaler Karli Kukk. Tema ja nii mõnedki teised, kel kõrvakuulmine pole enam kõige teravam, muutusid otsekui uuesti noorteks, saades täiel rinnal kaasa laulda armastatud sõjaaegseid laule — Eesti Leegioni hümni, Narva pataljonile kirjutatud laulu surnupealuu sõdurist ja teisi tuntud lugusid.
Nagu ütles maavanem sõjameeste esindajale Jõgeva maavalitsuse aukirja üle andes, oli päev kurb, aga ka rõõmus, sest meie seas olid inimesed, kes on aidanud meie vabadust hoida ja selle eest võidelnud.
Külalistele jäid seda päeva meenutama sinimustvalged küünlad: “Vii oma esivanemate mälestuseks jaanipäeval surnuaeda,” ütles Arnold Kull küünalt üle andes igaühele ja see kõlas peaaegu nagu sakrament.
Kohal oli neli asutajaliiget
Tänavused kaitseministeeriumi Teeneteristid ja tänukirjad said 1925. aastakäigu “poisid” Kalju Tombak, Arnold Õunapuu ja Armand Nukka. “Nad viidi Poola õppelaagrisse ja kui Narva rindel läks tuliseks, toodi sinna,” selgitas Arnold Kull.
Jõgevamaa vabadusvõitlejate ühingus on rivis veel 28 endist sõjameest ja neli noorliiget, kes pole sõjast osa võtnud. Üritusel oli kohal 20 meest, peolauas istus ka neli asutajaliiget: Evald Veedla, Arnold Õunapuu, Armand Nukka ja Karli Kukk. Asutajatest kolm — Endel Bergmann, Harry Avi ja Vassili Arula — olid oma kodudes mõtetes meiega.
Põltsamaa Linna Teenetemärgi kavaler Arnold Kull on Jõgevamaa Vabadusvõitlejate Ühenduse viies esimees. 20 aasta jooksul on organisatsiooni juhtinud Evald Paeveer, Endel Bergmann, Erich Ots ja Kuuno Paeveer.
1991. aasta 21. septembril toimus Põltsamaa lähistel Adaveres esimene Eesti vabadusvõitlejate kogunemine, kuid organisatsioon jäi siis veel loomata. Eesti Vabadusvõitlejate Liidu asutamiskoosolek oli 1992.aasta 8. veebruaril Tartus. Sama aasta 29. augustil tähistati Adaveres 50 aasta möödumist Eesti Leegioni moodustamisest ja see andis hoogu maakondlike organisatsioonide loomisele. Evald Paeveeri ja Endel Bergmanni eestvedamisel loodi ka Jõgevamaa ühendus.
i
JAANIKA KRESSA
