Teise maailmasõja algusest on möödunud 70 aastat. Olin siis 11-aastane. Minu isa oli 1930. kuni 1948. aastani Lombi metsavaht. Meie peres oli kolm last: mina, minu kaksikvend Kalju ja meist kaks aastat noorem õde Koidu.
Saksamaalt jõuti Eestisse 1941. aasta juulikuu alguspäevil, siis aga jäi rinne Põltsamaa alla ja Lõuna-Eestisse Emajõe joonele kaheks nädalaks toppama. Põltsamaal oli ka lennuväli, kuhu ehitati tugev kaitseliin. Stalin saatis ööd ja päevad Venemaalt uusi ešelone Jõgeva jaama sõjaväega, mis meist mööda Põltsamaa alla sakslastele vastu kiirustasid. Selleks oli üks diviis, umbes 15 000 meest.
Kui ühel päeval karjaga metsast koju tulin, kuulsin hirmsat suurtükipauku. See oli esimene, mida ma kuulsin. Oli ilus tuulevaikne ilm, ükski leht ka ei liikunud. Olin kodust umbes poole kilomeetri kaugusel, suures haavametsas, kui see pauk käis. Haavalehtedest käis läbi krabin – tähendab killud lendasid puulatvadesse.
Kaave sild põles
Kodus selgus, et venelased olid ühe suurtüki teelt üle kraavi veeretanud ja sealt sellega meie kodu lähedale põrutanud. Kaks hobust olid seal lähedal ketis, kus mürsk lõhkes, kuid õnneks loomad viga ei saanud. Mõlemad tõmbasid suure ehmatusega ketid puruks ja jooksid õue.
Ühel päeval käis lõuna ajal kõva pauk ja hakkas suitsu tõusma. Läksime vaatama ja nägime, et Kaave sild, mille venelased puruks olid lasknud, põles.
Oli heinaaeg, meil oli lauda taga jõe ääres kuiv hein juba kokku riisutud, kuid veel kokku panemata. Öösel läksime heinte peale magama. Kui pimedaks läks, kuulsime masinate müra. Olid teistsugused hääled kui venelaste masinatel — need olid sakslased.
Kui nad Tedre Peetri maja kohale jõudsid, põrutas esimene suurtükk Viruvere männikust esimese tanketi puruks ja põlema. Teine mürsk suunati väiksemale veoautole, mis samuti puruks lasti. Mõlemate masinate juhid said surma. Need olid esimesed langenud meie piirkonnas Teise maailmasõja ajal.
See oli venelaste 76 mm kaugelaskekahur. Rohkem see kahur lasta ei saanud, sest sakslased avasid männiku suunas ägeda tule ja venelased põgenesid Kaera poole. Selles lahingus lasti põlema Nõmme Mardi maja ja Pruulide heinasara Männiku ja Pruuli vahelisel teel. Oli vaikne, suitsusambad tõusid kõrgele.
Meil veeti igaks juhuks kogu majakraam heinamaale. Pimedas pandi meie põllule üles üks Saksa patarei (neli suurtükki), mis hakkas Jõgeva poole tuld andma. Venelane tulistas Kaera mäe pealt oma kaugelaskekahuriga Kaavele, püüdes tabada teel sakslaste masinaid. Ühe väikese sõiduauto lasidki puruks. Nende tulejuht pidi olema Tootsi Mardi põllu ääres suure kuuse otsas, kust tee oli hästi nähtav. Side veeti läbi Lombi vahtkonna Kaeralt Kaavele. Pärast leidsime karjas käies metsast juhtmeid ja tühje kaablirulle. See kahur tegutses seal mitu tundi.
Meile kolis mitmeks päevaks sanitaarväeosa
Esimese sõjapäeva pärastlõunal tuli meile sanitaarväeosa. Neil oli mitukümmend suurt autot, mis pargiti puude alla ja maskeeriti hoolikalt. Meestele kaevati kaevikud. Köök ja söökla olid ühel pikal veokil, mis pandi meie aia ümber oleva kõrge heki varju.
Keset heinamaad pandi üles presendist välitelk – laatsaret. Nurgeline ta ei olnud, aga diameeter võis olla umbes kümme meetrit.
Sanitaarautod seisid meie hobustekoplis puude all. Neid oli kümne ringis, need olid presendist furgooniga Opelid, kõikidel suured punased ristid igal küljel ja katusel.
Sakslased põrutasid teisel päeval Mustveeni välja, sest vahepeal suuri lahinguid ei peetud.
Venelased sattusid väga kehva seisu: Tartu ja Kagu-Eesti väeosadel oli Mustvee hõivamisega tee Narva suunas ära lõigatud. Nende väeosade hulgas oli olnud ka Läti hävituspataljon. Nad püüdsid ikka ida poole murda ja nii peetigi Kasepää lähedal sakslastega mitu päeva veriseid taplusi. Punase risti autod vedasid haavatuid ööd ja päevad välilaatsaretti. Juba teisel päeval surid mõned haavatud. Kõigepealt maeti kolm meest, surnuaed sai kohe tee lähedale aia äärde. Kõikidel olid valged puust kirstud. Neid mattis oma väeosa õpetaja. Kõik sõdurid olid ringis, meie vaatasime oma aiast. Ka meile toodi potitäis matuseputru, see oli kartulipuder rohke lihaga.
Teisel päeval juhtus veel hullem lugu – nimelt oli üks saksa väeosa ajanud oma masinad Pääru maja ja põlenud kõrtsi varemete ümber. Seal keset õue oli suur järelhaagisega bensiinitsistern. Selle paagi küljed olid restides 20-liitriseid bensiininõusid täis. Hoovis oli kokku üle kümne veo- ja sõiduauto ning neli-viis mootorratast. Paljud olid lepikus maskeeritult, mis neid ka päästis.
Varsti tuli kaks vene pommituslennukit, kes kerge vaevaga need masinad avastasid. Viskasid pommid, millest üks tabas maja. Käisid suured raksatused ja kohe tõusid mustad suitsusambad taeva poole. Sakslased matsid sinna Puusepa teeotsa kaks oma sõdurit. Kolm sakslast maeti Pääru heinamaale Kaave poole tee äärde. Väeosale anti häire ja kõik kadusid kaevikutesse.
Meie õues kraavi peal oli palgiriit ja me pugesime sinna varju, ootasime, et nüüd tulevad uued pommid, aga neid ei tulnud.
Totaalne põgenemine
Kolmandal päeval maeti meie tee äärde veel kaks langenut. Matus oli samasugune nagu eelmistelgi päevadel. Kolmel päeval põgenesime kodust umbes kilomeetri kaugusele suure kuusemetsa varju, seal oli ka teisi külaelanikke. Kartsime Vene lennukeid.
Vene väed, kes asusid Põltsamaalt põhja ja kirde pool, st Kalana ja Päinurme joonel, liikusid ida, st Tapiku peale. Mõned väeosad jõudsid Tuule Miina majani. Tuulele jõudnud väeosa võttis uuesti suuna Kurista peale. Kõige ees liikus neil 122 mm haubitsa patarei. Kui see jõudis Kurista lähedale Tulesamba mäele, võtsid sakslased nad Kõrgemäelt kahuritulega vastu. Venelased põgenesid tagasi metsa, väeosa lagunes, masinad pandi põlema.
Voorid jäeti maha, sealt said kohalikud hiljem endale igasugust kraami.
Neljandal päeval maeti veel kaks langenut, kokku oli nüüd seitse hauda. Ristid olid puust, peale kirjutatud langenu nimi, sünniaasta ja auaste. Aasta pärast asendati need kollast värvi ristidega, millel ülal oli raudristi kujutis.
Pärast lõunat hakkasid kuulid vihisema, lasti Kõpu poolt. Algas Kaave lahing. Sanitaarväeosadele anti häire ja veerand tunniga olid kõik kadunud. Seejärel tiirutas meie heinamaa kohal väike lennuk, millel oli must rist peal. Üks haavatud mees oli veel surnud. Ta oli teki sees heinamaa äärde suure kuuse alla jäetud ja talle tuldi paar päeva pärast Kaave lahingut järele. Viimased tulijad püüdsid läbi Kõpu Kaave kaudu ida poole pääseda, sellest Kaave lahing alguse saigi. Kaave mõisas olid sakslased. Suurem osa põgenes tagasi metsa. Selles lahingus põles Kaavel ära kolm maja: Hüdsi, Kaave kõrts ja üks mõisahoone. Surma sai umbes 50 venelast, sakslasi hukkus vaid kaks.
Selle lahingu ajal põles ära ka meiemustikaraba, kus ka paljud Jõgeva linna naised marjul olid käinud. Raba põles ja suitses mitu nädalat, sest tuli läks sügavale maasse. Püsti ei jäänud ühtegi puud.
i
ILMAR TAMMARU
