Miks? Lühidalt öeldes sellepärast, et vett mööda liikuvast kanuust paistab maailm hoopis teistsugune ? rahulikum, loomulikum, harmoonilisem. Mis tähendab, et indiaanlastel on õnnestunud enda leiutatud liikumisvahendisse kodeerida oma maailmavaate alged.
Aeg ja ruumgi omandavad kanuusõidul teise tähenduse. Aeg voolab laisalt nagu Pedja või Emajõe vesi ning kella ütlevad taevakaarel rändav päike ja kõht, mis teatud aja takka tühjaks tavatseb minna. Kilomeetriposte jõe ääres aga pole ning kohale jõuad igale poole täpselt siis, kui jõuad.
Omaenda esimesest, nelja aasta tagusest kanuumatkast mäletan seda, kuidas me Põltsamaa jõge mööda kulgedes Rõika veski juurde öömajale tahtsime jääda. Küsisime jõe ääres õngitsevalt mehelt, kui palju sinna maad on. Ta ütles: kaks kilomeetrit. Sõudsime tükk aega, siis nägime järgmist kalameest. Küsisime jälle, kui palju Rõikani jäänud on. Ta ütles: seitse kilomeetrit! No uhasime veel hulga aega, kuni jõudsime kolmanda kalameheni.
“Kui see ka seitse ütleb, äsan talle mõlaga!” lubas tülpinud kanuukaaslane.
Aga kalamees oleks justkui meie dialoogi kuulnud ja vastas: “Kuus”.
Mõlasime veel tüki aega, siis kobisime suvalises kohas kaldale ja ajasime telgid püsti. Oli ka tagumine aeg, sest pimedus oli kohe kukil. Rõikale jõudsime järgmisel päeval pärast pooleteisetunnist kõva aeruandmist…
Tarkovskilik Rõika
Kolga-Jaani valla piiridesse jäävale Rõikale sattus seegi kahest kassinurmelasest ja ühest tartlasest koosnev kanuuseltskond, kelle matkast kõnelevad juuresolevad fotod. Ega sinnakanti vist tänapäeval muul põhjusel juhtutagi kui kanuumatka käigus. Aga kunagi kees seal elu: Aime Jõgi 2003. aasta novembris Sakalas ilmunud artikli “Catharina-Lisetta tehased igatsevad hea omaniku kätt” andmetel tegutses Rõikal XVIII sajandi lõpust XX sajandi alguseni peeglivabrik, mis koos samale omanikule kuuluva Meleski klaasivabrikuga moodustas ühtse manufaktuuri. Peegleid tehti aastas umbes 32 000 ning neid turustati kogu Venemaal, aga ka Rootsis ja Ameerikas. Rõika oli siis suur töölisasula, kus olid kauplus ja koolgi. 1920. aastatel peeglite tegemine lõpetati, ent siis käivitati jahu- ja saeveski ning villatööstus.
Praegu seisavad tontlikud hiigelhooned tühjana ja nende vahel seigeldes tunned end kui ainus ellujäänu pärast neutronpommirünnakut. Oleks Tarkovski elus, võiks ta Rõikal uue “Stalkeri” teha…
Londoni suvitajad
Ent tulgem n-ö ülesvoolu tagasi. Põltsamaa jõge enda arust hästi tundvaid kanuutajaid võib tänavu tabada nii mõnigi üllatus ? näitkes Kamari paisjärve süvendustööde näol. Seal, kus tavaliselt laiub vesi, töötavad praegu hoopis kopad.
“Oleksime me oma matka Põltsamaa linna vahelt alustanud, nagu alguses kavatsesime, oleksime varustust täis kanuud vist oma poolteist kilomeetrit käe otsas tassima pidanud,” ütles kanuumatkafännist Vooremaa fotograaf Anatoli Makarevit?. “Õnneks teadis firma Ebru Matkad omanik Kalle Teras, kelle käest kanuu rentisime, meid hoiatada ja me lasksime end autoga kohe Kamari elektrijaama juurde viia.”
Miks koht, kus Põltsamaa ja Pedja jõgi kokku saavad ja Pede jõe nime all edasi Emajõe poole voolama hakkavad, just Londoni nime kannab, pole ma siiani aru saanud. Kõnealuse kanuuseltskonna vahepeatus Londonis kujunes kavandatust tunduvalt pikemaks, sest olles esimese matkapäevaga juba ohtrasti päikest saanud, ei riskitud järgmisel päeval enne lõunat vee peale “praadima” minnagi. Pealegi on “Londoni suvitaja” olla päris mõnus. Sinna jõudes on tavaliselt jõudnud tekkida juba väike igatsus mõningate tsivilisatsiooniilmingute järele. Ja Londonis saabki keeta-grillida korralikul tuleasemel, süüa mõnusa katusealuse laua taga ning kasutada ökokäimlat, kus tavaliselt isegi paberirull seinal.
Kui Londoni nime silmas pidada, polegi imestada, et kalamees, kellelt kõnealune kanuuseltskond poolel teel küsis, et kus nad siis ka parasjagu asuda võiksid, vastas: “Euroopa Liidus”. Ja vale polnud vastus ju kaugeltki…
Nagu mitmel varasemal matkalgi, veeti kanuu kaldale Emajõe äärses Palupõhja külas. Ja siis selgus, et järele kutsutud naabrimehel oli auto bensiinipaak tühi. Olla Palupõhjas ehk peaaegu maailma lõpus tühja bensiinipaagiga ? see on nagu halb unenägu. Ometi toimetasid sealgi ühe maja juures inimesed, kes olid nõus annetama limpsipudeli täie kütust, mis lähema tanklani jõuda aitas. Kes iganes nad ka polnud, olgu neile edasi öeldud Kassinurme-Tartu kanuuseltskonna sügav tänu!
RIINA MÄGI
