Kust kuuleb alustuseks kohalikke uudiseid? Muidugi turult. Naerunäoga Malle Mustvee turul meelitab mind kohe tomateid ostma.
„Need on isased tomatid, vaata!”
Vaatan. Pole tõesti selliseid… nuiakujulisi tomateid näinud.
„Ja need väiksed on tema lapsed,” naerab Malle.
„Aga kus ema on?” uurin.
„Ema söödi ära,” pole ka müüja suu peale kukkunud. Ostangi ühe „isase” tomati, saan teada, kus on Jõe tänav ja viis minutit hiljem olengi Laidi õuel.
Perenaine teatab igale aeda astujale, et toitlustajaks on täna Kääpa OTT-i restoran. Nii pikka järjekorda pole tänapäeval enam ühegi restorani ukse taga. Kuna hetkel huvitavad mind inimesed rohkem kui toit, uudistan aias ringi. Kuigi rahvamass kipub suurt osa aia ilust kinni katma, tuleb tunnistada, et aja, fantaasia ega tööga pole siin kokku hoitud.
Oma aia boss
Aia ühes nurgas on ennast sisse sättinud käsitööjookide, mee ja leiva müüjad. Rosiine leibade laua taga seisab kübaraga proua Hilli, kes teatab, et Linda-Rosiine oli tema ema. Hilli poeg Andrus õppis juba lapsena vanaema käest leivategemise nipid selgeks ning nüüd, 50-aastasena, kui ehitamine ära tüütas, hakkaski pagariks.
„Kõik retseptid on Andruse väljamõeldud. Näe, siin on lihaleib. Vanasti tehti seda pekitükkidega, nüüd singiga.” Palun leiva pooleks lõigata. Roosad ja tumepunased singitükid vaatavad tõesti mulle otsa.
„Siin on üheksat sorti leiba ja karaskit. Ainult banaani-tatra keeks kirssidega sai otsa,” teatab pagari ema Hilli ning pakib mulle pooliku lihaleiva kaasa.
Laidi, kelle põllel ilutseb kiri „OLEN OMA AIA BOSS”, pakub mulle papptaldrikut väliköögist, mille juures toidu ootajate saba mitte ei kahane, vaid kasvab.
„Ainult kurgid on minu soolatud, kõike muud teeb Annika,” tunnistab Laidi, kelle aias aasta tagasi sõi kahe päeva jooksul 800 inimest. Täna, esimese poole päevaga, on sisseastujaid ja sööjaid juba 600.
Piilun fooliumpaki sisu: valge, tilliga ülepuistatud kohafilee levitab sulavõi ja Peipsi järve aroome. Olen eriline kalaluude kartja, aga selles elegantses grillitud kohalikus kohakalas pole mitte ühtegi luutükikest. Tomat maitseb ka 10 korda paremini kui poest ostetud. Lähen ja tänan kokka.
„See on kõige parem kala, mida elus saanud olen!” hõikan. Kusjuures ma ei valeta: isegi Tais ja Vietnamis, kus samuti grillitakse ookeani kaldal äsja püütud mereelukaid, pole ma saanud nii hästi maitsestatud kala. Köögis higistava Annika abikaasa Kaarel, kes tegelikult on IT-valdkonna ettevõtja, on selle aia grillmeister. Kaarel kuuleb mu kiidusõnu ning tõstab pöidla tunnustavalt päikese poole.
Kuna ma tahaks Mustvee linnast kaugemale ka jõuda, hakkan vaikselt värava poole asutama.
Kala kui viiner
Möödun kolmeliikmelisest seltskonnast, kes parajasti Annika tehtud magustoitu kiidavad. Tuleb välja, et need viljandlased on juba üheksas toidukohas käinud.
„Ei, oota, ikka kümnes!” teatab naistest üks, Kati.
„Ega te ometi kõigis neist ei söönud?” küsin umbusklikult.
„Muidugi sõime,” ütleb Aigi uhkelt. „Hommikul kodus sõime harjutamise mõttes ka,” teatab Aigi abikaasa Kalvi. Mina uhkustan oma äsjase maitseelamusega. „Selles kalas polnud mitte
ühtegi luud,” ütlen rekordsööjatele.
„Kala, mille sees pole ühtegi luud, on viiner,” konstateerib Kalvi, tõestades, et meestes puudub igasugune romantika. Õnneks saan neilt teada toidukoha, kus olevat väga head pelmeenid.
„Tõesti olid head, ainult me ise kodus teeme veel paremaid,” hiilgab mulk enesekindlusega.
Asun otsima toidukohta nimega Ateljee. Asuvat Kasepää ja Omedu vahel. Selle asemel leian ennast imeilusa tiigiga taluõuelt.
Naabriresto Paju Hoovis on toidukoha nimi ning siin lookleb inimeste rivi ümber pannkoogipannide. Elena on oma pannkoogi just kätte saanud – täidiseks seened ja juust.
„Tulime just Odessast,” ütleb noor naine, kes on sündinud Ukrainas, käinud Eestis vene koolis ja kes ise räägib aktsenditut eesti keelt.
„Odessas kahjuks enam ukraina toitu ei saa, pakutakse kõike muud. Ja hinnad on palju kõrgemad kui Kiievis,” ütleb Elena.
„Kas kõrgemad kui Eestis?” küsin.
„Ei, Eesti ikka juhib. Eesti hindu saab võrrelda ehk San Fransiscoga,” arvutab turunduse alal töötav naine. „Aga kõige väiksemad hinnad on Gruusias,” annab Elena kasulikku infot ning vaatab otsa oma kallimale, Tarmole, kes noogutab.
Pannkoogitelgis askeldab kolm naist Tallinnast: juuksur, krediidihaldur ja turundaja.
„See on mu vanaema, Paju Maie talu,” tutvustab end Maie lapselaps Carina. Tema ema ei saa sõnagi rääkida, sest vihub kahel suurel pannil ülisuuri pannkooke teha.
„Kuulge, te ajasite järjekorra sassi!” teatab piletikontroll, ruudulise särgi ja sonimütsiga mees tundetul häälel. Jah, tellimise ja pannkoogi kättesaamise vahele jääb ikka tükk aega.
„Ma ju kogu aeg jälgin,” kordab meeskodanik. Näha on, et pannkook päästaks praegu ta päeva.
„Ega meil Tallinnas toidukohta ei ole, käime oma kohvikuga mööda laatasid nime all Kreeps,” naerab Carina, kelle kohustuseks hetkel on tellimusi vastu võtta. Ega „kreeps” prantsusekeelsest crêpe´ist väga kaugel polegi: mõlemad tähendavad pannkooki. Ainult, et Eestis võivad kannatamatud kohvikukülastajad enne kreepsu kui pannkoogi saada. Prantsusmaal ei vaata inimene kunagi kella.
Pelmeene oodates
Enne õhtut leidsin pelmeene ja vareenikuid pakkuva Ateljee samuti üles. Pelmeene oodates lasin silmal puhata lõputul rohelusel ja selle taga silmapiirini laiuval Peipsi järvel. Ainult üks seltskond ja üks paarike peesitas toitu oodates rahulikult järve esisel heinamaal: enamus rahvast õgis kauni loodusvaate asemel silmadega iga köögist saabuvat pelmeeniportsu.
„Jah, töökäsi napib,” tunnistab Jõgeva linnas Ateljee-nimelist kohvikut pidav Diana. „Oleme siin esimest korda ja ei kujutanud ette, kui palju rahvast tuleb. Meil on peaaegu kõik otsas, aga eks me öösel tee pirukaid juurde,” lubas Diana ja mina lubasin kindlasti Jõgeval ta toidukoha üles otsida.
Muide, mind pani tõeliselt imestama, et kogu selle kuue tunni jooksul, mis ma mööda toidutänavat rändasin, ei kuulnud ma kordagi küsimust „kui palju see maksab?” Küsiti vaid „kui kaua ootamisele läheb?” Mis näitab, et aega on eestlastel vähem kui raha.
Ühte pettunud sõbrataride paari kohtasin ka. Lorentia oli tulnud Pärnust ja Helju Tallinnast.
„Mõtlesime, et siin on toidutelk ikka telgis kinni, aga… Maanteel valitseb ju täielik tühjus!” sõnas naine Tallinnast ning ostis hoopis suure vaniku sibulaid. Ma ei hakanud selgitama, et toidutänav ei tähenda laata, vaid inimesi, kes kord suve jooksul pakuvad oma õues või aias toitu koos emotsioonidega. Et neid emotsioone saada, tuleb sõita mitte mööda suuri, vaid väikseid teid ning külalislahked kaunid kodud üles otsida.
MAIRE AUNASTE
