Nii, nagu vabamüürlastel on teel igapidise maailmakäskimiseni Euroopa Liidu laiendamine vaid järjekordne samm Maailma Ühendriikide loomise kauaaegse salaplaani elluviimiseks, nõnda on üsnagi kõnekalt ootuskohane seegi, et kõigis Balti riigikestes on nüüd ametis Ameerika Ühendriikides (või siis vähemasti Kanadas) kasvanud, kõrghariduse ning poliitilised tegutsemis- ja arvamismallid omandanud isikud. Ning mõistagi ei saa see olla juhuslik.
Eesti ja eestlane, nõnda nagu tema isandki, on tagasipöördumatult üleilmastumas. Siin kaabivad rahvusvahelised suurpangad paljumiljardilist kasumimanti meie teenitavatelt nappidelt kroonikestelt, siin lepime kodumaise ossi ning leiva asemel võõrsil kasvatatud liha ja nisujahust “rukkileivaga”, siin teeme allhankeid rahvusvahelistele suurfirmadele, maailmas hõõgvel hoitavates pingekolletes teenivad nüüdisaegset võitluskogemust omandades süüdimatute nägudega eestimaalastest sõjasulased… Reformimehest kaitseministri Jürgen Ligi sõnutsi olevat Afganistanis “meie kontingendi tugev pluss rahvuslike piirangute puudumine… Neid hinnatakse, sest nad suudavad ja tohivad täita kõige erinevamaid ülesandeid”.
Mäherduste piirangutega on tegu? Ilmselt on asi selles (nagu paljud märgid viitavad), et kui USA seadusandlus on (Vietnami jms verivalusate kogemuste põhjal) nii kaugele arenenud, et ameeriklasest sõdur ei tohi vastu hakkavaid pärismaalasi piiranguteta nüpeldada-nuhelda- ähvardada ja võib-olla et eksekuteeridagi, siis eestimaalasel veel seesuguseid keelde oma riigi seaduste näol pole ja neid gladiaatoreid võib lahedasti kasutada kõikvõimalike jõuliste operatsioonide toimepanemisel.
Ongi see siis meie suure uhkuse asi rahvusvahelises koossõdimises?
ANTS TAMME, Videvik
