Sõbrapäeval loomapargis

Et plaane teeb inimene, juhib neid aga keegi kõrgemal, pidi juhtuma nii, et populaarne loodusteadlane ning Tartu Ülikooli ja Pedagoogikaülikooli õppejõud just sõbrapäevaks haigestus.

“Sõbrapäeva me loomulikult tähistame ja kõik muu plaanis olnu tehakse teoks,” lohutas loomapargi juhataja Sirje Saul värava ette kogunenud külastajail sisse astuda paludes.

Tõepoolest, nii RMK loodushoiuosakonna meie piirkonna  puhkeala kui ka loomapargi töötajad olid end koos tööriistadega iidse aidahoone ette valmis seadnud, et kõik soovijad endale nende abiga puust medaljoni meisterdada saaksid, mida vastavalt soovile kas põletusraua abil RMK logoga või just 14. veebruari silmas pidades kartulitempli ja värvi toel  punase südamega ehtida.

Ka teekatel oli välipliidil juba auramas, küpsise- ja kommikastid ning porgandiriidad kõrval.

Loodustarkusi elusate näidete toel

Et maad võtma kippuvast pettumusest-nõutusest üle saada, asus olukorda päästma loomapargi kauaaegne perenaine ja giid Asta Sarv. Rahvas oli vaja liikvele saada, sest  pikka aega pisikese lõkke ümber tammuda pole hubane. Suundusime objektile ehk neljajalgsetele lähemale.

Ehkki Asta küll ennast pargi perenaiseametist läinud aasta lõpus taandas, tegutseb ladusa jutuga loomasõber ja -tundja giidina siiski väikestviisi edasi. Ja suutis esimese kolme minuti jooksul nii enda kui publiku soojaks rääkida.

“Tunnen ennast küll nagu eksamil,” ütles Asta, vihjates sellele, et kuulajate hulgas oli kõrgharitud loodusteadlaste kontsentratsioon erakordselt suur, ja paludes Kaupo Ilmetil, Vello Keppartil, Andrei Miljutinil ja kõigil teistel teadjamatel ennast vajadusel parandada.

Keegi seda kogu ekskursiooni kestel vajalikuks ei pidanud ja grupp, kus uudistajaid põlvepikkustest pensioniealisteni, võis lustiga Asta pajatustele pühenduda.

Iga aediku või puuri juures puistas giid näiteid igapäevaelust justkui varrukast. Nii arendas ta põdranooruki Tõnu juures Vello Kepparti sissejuhatavas jutus kõne alla võetud loomade aitamise teemat. Nimelt tuletas Vello Keppart lõkke juures vestlusringis taas meelde viimasel ajal meediaski mitmel korral käsitletud tõika, et inimesed kipuvad olema liialt abivalmis ning tassivad mõtlematult metsast koju linnupoegi või loomalapsi, kui tundub, et nood orvuks jäänud ja kaitsetud on. Enamasti on aga väikestel metsaelanikel emad täiesti olemas, eluvõõral kahejalgsel ei ole aga isegi ettekujutust, kui suure vastutuse ta sel moel endale võtab. Mis salata, väga tihti juhtub, et ei saadagi hakkama.

 “Loomalaps võib isegi abi vajada, aga paraku ei pruugi inimene suuta teda alati aidata,” tõdes Asta ja rääkis loo imepisikesest põdravasikast, kes parki tooduna vaid viis päeva elas, sest jäi emapiimata. Kui looma organism asendustoitu ei omasta, siis ta ellu ei jää. “Praeguseks kaheaastase Tõnuga läks meil võrdlemisi hästi,” valgustas giid noore põdrapulli elulugu, samal ajal kui loom ise Asta selja taga innukalt järjekordset katset sooritas, kas tema sarvehakatiste jõud siis tõesti aedikuväravast üle ei käi.

“Kui me endale Tõnu saime, leidsime külast  veel ühe täitsa elusa lehma, kes pealegi aher oli, mis tähendab, et tema piim oli tublisti rammusam sellest joogist, mida me poest piima pähe koju toome. Ja see loomakese ilmselt päästis. Kuigi me ei ole päris kindlad, kui suur ja tugev põdrapull Tõnust kasvab ja kaua ta elab, kuidas tema siseelundid on välja arenenud,” rääkis Asta.

Kitsede residentsi ees sai ta aga tuua näite sellestsamast inimeste ülipüüdlikkusest metslooma abistamisel. Kitsetalle, kes nüüd suur loom nimega Piiksu (ikka hääle pärast), korjas maanteekraavist kaasa noor pere, sest nende sõnutsi oli talleke väga õnnetu ja haige, ilmselt alajahtunud. Loomulikult mindi leidlapsele peagi loomapargist järele ja kuigi kohapeal selgus, et too on terve kui purikas, oli teda metsa tagasi viia hilja. Nii said Asta ja tema abikaasa Ants endale kasulapse, keda pikka aega iga kolme tunni järel lutitada tuli.

“Lutist võõrutamine on ooper omaette, Tõnugi oli juba suur poiss, kui ikka veel pudelit nõudis,” jutustas Asta ja kirjeldas, kuidas tema kolleeg Elo Melk põdrapoisi viimaselt lutikorralt justkui lahingust tagasi tuli. Nimelt tõmmanud Tõnu pudeli hooga tühjaks ja haaranud lohutuseks pudelipakkuja kõrvalesta järele. Eks neil tekkinud seal siis kerge rüselus, mille peale talitaja tasakaalu kaotas… ja naasiski lutiseansilt porise ja ilasena.

Sõraliste kohta mainis loomapargi endine perenaine muu hulgas veel tõsiasja, et inimese hoole all kasvanud on väiksemat kasvu kui vabas looduses ringi silkajad, sest kui pole tarvidust kellegi eest ära joosta, siis ei arene ka lihased nii jõudsalt. Samas on pargielanike sarved võimsamad, sest nende arenguks vajalikud mineraalid tuuakse siin n-ö kandikul kätte.

Isehakanud teadlased internetis

Elav näide sellest, kuidas võib minna loomaga, kes tükimat aega ebaõige toidu peal kasvanud, on vilgas ja seltsiv rebane Rex. “Tema kasvas pisikesest peast tükk aega ühes talus, enne kui meile üle anti. Ja küllap ta siis seal metsloomatoidu asemel ka kartulit ja sousti sai,” rääkis Asta aiaservas ringi lippava ja kohtumisrõõmust kiunuva  reinuvaderi juures, kes vaatamata juba soliidsele eale ikka kutsikakasvu on ja selliseks ilmselt jääbki. Siin leidis  Asta võimaluse selgitada sedagi, miks pargi loomad inimesi nähes kohe aia äärde tulevad.

 “Nad ei ole näljas ega tule toitu nuruma, vaid nad tahavad suhelda, sest on siin kasvanud ja lapsest saati n-ö rahva ees olnud. Paraku on inimesi, kes ennast loomasõpradeks peavad, kuid ei ole tegelikult õiged sõbrad ei loomadele ega inimestele. Neid on väga vähe, aga neid kahjuks ikka on. Ja selliste isikute lemmikkoht  on tänapäeval internet, kus oma fantaasiaid tõe pähe esitleda ja võtta sõna teemadel, millest midagi ei teata. Selle asemel et asjatundjate arvamust küsida, riputatakse näiteks mõne looma pilt internetti ja kutsutakse üldsust appi teda päästma. Nii on seal demonstreeritud ka meie “õnnetuid” oravaid, kes olevat liiga kitsas puuris ja jooksvat stressi pärast  pidevalt ringi. Ometi on Aleksei Turovskigi kinnitanud, et orav lippab ringi siis, kui ta mängida tahab. Aga kui meie käbikuningad omaette tahavad olla, kobivad nad puuri ja panevad samblatordi ava ette — vastuvõttu pole,” jätkas Asta loomapsühholoogia teemat oravate residentsi ees.

Mis Elistvere kasvandike suhtlemislembusse puutub, siis küllap teavad paljud, kes pargis ka omapäi liikunud, et ilma Asta Sarve või mõne teise omainimeseta ei ole kõik käpalised-kabjalised sugugi alati nii väga külalislahked.

Karu Karoliinagi võib teile vaid kaugelt oma sabapoolt näidata, kui tal just parim päev pole. Asta saabumise auks tehti aga  võimalikult lähedal ära kõik imevigurid: seisti kahel käpal, istuti  armsa mõmmina tagumikul jne. Muu hulgas saime siin teada, et niimoodi istuvas asendis liigub karu edasi ka metsas mustikaid süües — on ju mõttetu rasket keret selle väikese vahemaa pärast käppadele upitada. Ja värskel lumel nägi igaüks oma silmaga, kui hoidlikult seab mesikäpp oma samme: ikka tagumised käpad esimeste jälgedesse. Ka taganemine käib täpselt vanadesse astumislohkudesse, kusjuures täiesti ilma tahavaatepeeglita! Mis aga karu näoilmese puutub, siis Asta kinnitusel ta seda rõõmsaks või kurvaks timmida ei saa, sest tema näol pole miimikalihaseid. Väljanägemist muudab mõmmik vaid kõrvade asendit varieerides.

Tunnid imeväel möödunud

iii

Ka kõige pisemad  külastaja kuulasid giidi ammulisui. Ja on enam kui kindel, et kuigi kõike kuuldut-nähtut esialgu sügavalt analüüsida ei mallata, salvestub see väikeste peade “kõvaketastele” ja meenub veel aastate pärastki  — tuletagem vaid meelde oma vanaemade pajatusi, mis täiskasvanu mälestustes kullahinda lähevad.

Virgemad käisid ära ka närilistemajas, kus Elo Melk selgitusi jagas, külmakartlikumaid tõmbas aga magnetina teekatel. RMK loodushoiuosakonna Tartu-Jõgeva puhkeala juhataja Malle Oras julgustas kõiki ligi astuma, pliidi lähedal käsi soojendama, teed rüüpama ja küpsist-porgandit kõrvale krõbistama. Keegi ei lasknud end mitu korda paluda.

 Suurest teeanumast kerkis omapärast lõhna. Keeduse koostise kohta ütles RMK Tartu-Jõgeva piirkonna puhkeala Koseveski looduskeskuse juhataja Elle Mäerand, et seal olevat koos melissi ja nurmenukku, vaarikavart  ja mustsõstraoksa, männiokkaidki. “Sai pandud kõike, mida vastu kevadet veel järel on,” tunnistas teekeetja.

Järjekord oli ka meistrimeeste juures, kelle abiga valmisid puust medaljonid. Osavamad sellid said ise hakkama nii ketta lõikamise, sellesse augu puurimise kui põletustööga, napima oskusega külaliste eest tegid need liigutused ära loomapargi töötaja Avo Melk ja RMK Tartu-Jõgeva piirkonna puhkeala loodusvaht Monre Mäerand.

Jäi kõrva, et ühele allameetrimehele, kes mõne tunni eest pargiväravas jahedust kurtis ja tagasi autosse kippus, pidi ema hiljem kojuminekut korduvalt meelde tuletama. Loomapargi töötajad on tänulikud kõigile, kes päeva nende seltsis veetsid. Eriti liigutatud oli pargi juhataja Sirje Saul aga külastajate toodud sõbrakinkidest: loomade toiduladu täienes vilja- ja õunakottidega, mis  kevadtalvel eriti hinnaline kraam.

KAIE NÕLVAK