Sõbrapäeva tähistamine 14. veebruaril ning sel puhul südamekujulise sümboolikaga kingituste tegemine on Eestimaal kujunenud peaaegu sama tugevaks traditsiooniks kui jõulude või jaanipäeva tähistamine. Iga komme on aga millestki alguse saanud ja läbi aegade muutunud. Paratamatult viib sõbrapäev mõtted sõprusele, millesse suhtumises on nii ülistust, ülevust kui ka skeptilisemat ja iroonilisemat vaatenurka.
Sõbrapäev ehk valentinipäev on oma algses tähenduses püha, kus peeti meeles kallimaid ja armsamaid, sõlmiti kihlusi, tehti abieluettepanekuid. Tähtpäeva juured ulatuvad väga ammustesse aegadesse ja vastandlikesse uskumustesse. Paras segapuder on Valentinidega. Katoliku kiriku usundiloos tunnistatakse kolme selle nimelist pühakut. Kõik nad surid 14. veebruaril märtrisurma. Kõige tuntum nendest on preester, kes salaja sõdureid laulatas, eirates Rooma keisri Claudius II käsku.
Enne hukkamist 14. veebruaril 270 saatis ta oma armsamale kirja allkirjaga „Sinu Valentin“. See tekst on kasutusel paljudel tänapäeva sõbrapäevakaartidel.
Aastal 496 nimetas paavst Gelasius 14. veebruari valentinipäevaks ning Valentini armastajate patrooniks. Paavst Paulus VI jättis aga päeva kiriklikust kalendrist välja.
Sõbrapäevakombed pakuvad mänguruumi
Teatud teooria järgi on valentinipäev alguse saanud paganlikust peost, mida peeti abielu ja naiste jumala Juno auks. Naised kirjutasid rahvapeol armastuskirju, viskasid neid urni, kust mehed neid välja tõmbasid ja kirjutajat jälitama hakkasid. Lugupidamist ja väärtustamist väärivad erinevad usukombed, kuid paistab, et paganatel on tahet ja oskust elu nautida rohkem kui kristlastel.
Valentinipäeva algupära on seostatud lindude ja mesilaste paaritumisaja algusega. Ehk võib selle kohta teha tähelepanekuid ka Jõgeval, mis tuntud ka vareslaste massilise kogunemispaigana.
Eestisse levis sõbrapäeva tähistamise komme Soomest kaheksakümnendate aastate teisel poolel ja ennekõike hakkasid seda tähistama kooliõpilased ja üliõpilased. Kombel on ka laiem haare, peetakse meeles mitte ainult intiimsema suhtega partnereid, vaid ka tavalisi häid sõpru, tuttavaid, kolleege, lihtsalt toredaid inimesi. Kõik see on igati hea argihallusesse, tuleb rohkem rõõmu ja südamlikkust, väheneb stress ja oht depressiooni tekkimiseks. Kahaneb ka psühhiaatrite, psühholoogide, pereterapeutide töökoormus ja nad saavad ühele kliendile põhjalikumalt pühenduda.
Sõbrapäev on pidupäev ka ettevõtjatele. Lillede, käsitöötoodete ja muude meenete valmistajatele ja müüjatele. Küllap leidub viimaste hulgas selliseidki tegijaid, kes oskavad klassikalisse südamesümboolikasse rahvuslikku ornamentikat lisada, niisiis vormilt globaalne, sisult lokaalne.
Selle aasta sõbrapäev on tahes-tahtmata väljundiks ka Riigikokku kandideerijatele. Potentsiaalsetele valijatele on võimalik soovida head sõbrapäeva, kinkida valimismaterjalide kõrval ka mõni päevakohane meene või hoopis tugev kallistus. Nii võib mõnelgi poliitika suhtes ükskõiksel kodanikul asja vastu huvi tekkida.
Sõbrapäeva laiemat taustsüsteemi on käsitletud mitmeti. Antiigileksikon kirjutab, et antiikajal peeti sõprust ülimaks hüveks. Vikipeediast võib leida aastaarvu 1795, mil sai alguse kirjanike Goethe ja Schilleri sõprus.
Ameerika kirjanik Ethel Watts Mumford (1878–1940) on öelnud: „Jumal andis meile sugulased. Jumalale tänu, oma sõbrad saame ise valida.“ Samalt autorilt pärineb ka tsitaat „Loevad vaid need sõbrad, kellele võid hommikul kell neli helistada.“
Kindlasti leidub sõpruse kohta häid sõnu ka Eesti folklooris ja kirjanduses. Samas on küllalt põhjamaist irooniat. Tuntud on rahvalik ütlus „sõber sõbralt naha koorib“. Naha asemel kasutakse ka vulgaarsemalt kõlavalt kehaosa, mille trükkimine kvaliteetajakirjanduses pole viisakas.
Sõnale sõbrad tuleb panna jutumärgid, kui kirjandustegelastest nimetada näiteks Tootsi ja Kiirt, Andrest ja Pearut jne.
Filmist „Viimne reliikvia“ pärinev ütlus „Kohe näha, et vanad sõbrad“ on saanud üheks kultustsitaadiks ja ka Vikerraadio poliitikasaate pealkirjaks.
Väärib meelespidamist ka Ameerika Ühendriikide ühiskonnategelase, president Franklin D. Roosevelti abikaasa Eleanore Roosevelti ütlus „Kõige õnnetum inimene maailmas on see, kellel pole sõpru. Temast õnnetum on vaid see, kellel on halvad sõbrad“.
Sõprust väärtustavad paigad
Tõepoolest, halvad sõbrad on põhjusteks mitmetele pettumustele, ja mis veel hullem, draamadele ja tragöödiatele eluteatris, olgu need siis autoavariid, alkoholi- ja narkomürgitused, sõbra mõjul kuritegelikule teele minemine. Arvestades seda, on sõpru mõtet valida põhjalikkuse ja talupojatarkusega, mitte sellises eufoorias, nagu tekkimas sõbrapäeval.
Lapsevanema liigset sekkumist lapse ellu kiputakse tänapäeval taunima, kuid ehk tasuks emadel, isadel, vanaisadel ja vanaemadel normaalsuse piirides laste sõpradel siiski silm peale hoida, vältimaks hukatuslikke olukordi.
Tõeline armastus ja sõprus väärivad aga oma väljendamiseks ka kauneid ja väärikaid paiku. Jõgevamaal sobiks selleks Põltsamaal asuv, legendaarse Ants Paju rajatud, Sõpruse park. Seal võiks korraldada sõprade ja sõpruskondade kokkutulekuid (inspiratsioon filmist „Klassikokkutulek“) ja samuti läbi viia kihlusi, abielutseremooniaid.
Jõgeva vallas võiksid teineteist leidnud neiud ja noormehed, mehed ja naised teha jalutuskäigu Palamuselt Kaarepereni, mööda teed, mida kutsutakse armastuse teeks.
JAAN LUKAS
