„Hoidke seda parki, sest selle väärtus aastatega ainult kasvab,“ ütles Kaukaasia eestlaste ühingu juht Ugo Reiljan, kui üleeile Põltsamaal viibides oma hea sõbra Ants Paju rajatud Sõpruse parki külastas ning sinna puu istutas.
Teades, et Ugo Reiljan ja Ants Paju olid enam kui kolmkümmend aastat sõbrad ja mõttekaaslased, tundus isegi uskumatuna, et esimene viibis teise rajatud pargis esimest korda. Aga nii see tõesti oli, sest Ugo Reiljan ei käi Eestis kuigi tihti ja kui tuleb, siis peab mahutama lühikese aja sisse palju toimetusi ja kohtumisi.
Seekord tuli ta Eestisse eelkõige selleks, et osaleda Kaukaasia eestlaste esindajana II rahvuskaaslaste konverentsil. Konverentsi peeti möödunud reedel ja laupäeval Rahvusraamatukogus ning sellel osalesid 19 riigis elavad rahvuskaaslased, kellele tutvustati aastatel 2009-2013 haridus- ja teadus-, kultuuri-, välis- ja siseministeeriumi poolt ellu viidava rahvuskaaslaste programmi senist käiku ning kavandati edaspidiseid tegevusi.
„Kui esimesel Eestis oldud päeval kippusid mul eesti keelt rääkides veel mõttepausid sisse tulema, siis täna läheb juba päris ladusalt,“ ütles Ugo Reiljan ning temaga kaasas olnud vennapojapoeg Kalev Reiljan kinnitas tema sõnu.
Peale hea eesti keele oskuse äratas Ugo Reiljani puhul imetlust tema suurepärane vaimne ja füüsiline vorm. Vaatamata sellele, et ta sai kuu aega tagasi 74-aastaseks, töötab ta endiselt vastutaval ametikohal: on Sotši olümpiaobjekte ehitava hiigelfirma Olimpstroi mehhaniseerimisvalitsuse peadirektori asetäitja.
Sõpruse parki ja sealseid skulptuure tutvustas Ugo Reiljanile Sihtasutuse Põltsamaa Sõpruse Park nõukogu liige Tiit Kulu. Tema räägitule oli üht-teist lisada Ants Paju pereliikmetel — abikaasal Kiira Pajul, tütrel Angela Rehil ja pojal Andres Pajul, samuti Põltsamaa linnapeal Jaan Aiaotsal. Tänavu 10. septembril, Ants Paju 67. sünniaastapäeval istutasid tema pereliikmed tema mälestuseks Sõpruse parki püramiidtamme. Sama liiki puu istutas üleeile parki Ugo Reiljan. Puu pärines Pruuli puukoolist ning puukooli juhataja Riho Pruuli aitas selle ka kasvama panna.
Esindas kõiki
Kui Sõpruse parki nägi Ugo Reiljan esimest korda, siis Ants Paju tegemistest Kaukaasias teab ta arvatavasti rohkem kui keegi teine.
„Antsul olid suurepärased ideed ja ta suutis need ka teoks teha,“ ütles Ugo Reiljan. „Näiteks Punasele Lagedale Eesti Aiakesse Tammsaare majamuuseumi rajamise ees oli algul palju takistusi, aga Ants suutis oma jõulise asjaajamisega need ületada. Sotši taliolümpiamängude ajaks tahtsime koos Antsuga muuseumi edasi arendada eesti kultuurikeskuseks.
Kui mul oli Kaukaasia eestlaste asju ajades Eestist ükskõik missugust infot vaja, siis sain ma selle kätte ühe inimese, Ants Paju käest. Ma ei pidanud ise erinevate instantsidega kontakti võtma. Ants aitas Kaukaasia eestlasi väga palju ja ta esindas meie jaoks kõiki Eesti riigistruktuure. Teda on selles osas väga raske asendada.“
Eestluse saatuse pärast Kaukaasias tundis Ugo Reiljan päris suurt muret. Praegu pole sealsetel eestlastel näiteks eesti keele õpetajat, sest siinne haridus- ja teadusministeerium ei eraldanud enam talle palga maksmiseks raha.
„Ministeeriumi ametnik ütles mulle, et meil olevat vähe õpilasi olnud,“ ütles Ugo Reiljan. „Küsisin, kust tal sellised andmed pärinevad, kas Luure Keskagentuurilt või. Meil oli õppureid küll, aga me pidime nad kahte rühma jagama, sest nooremad vajasid eelkõige keeleõpet, vanemad inimesed tahtsid aga rohkem Eesti elust-olust rääkida. Kaht seltskonda kokku pannes poleks kummalgi huvitav olnud. Kummagi rühma koosseis oli siis muidugi väike, aga kokku sai päris arvestatav kogus inimesi.“
Kodumaal elavatele eestlastele Ugo Reiljan õpetusi ei tükkinud jagama, kordas ainult mõni aeg tagasi ajakirjanik Andrei Babinile antud intervjuus öeldud sõnu, et me pole krokodillid ega ela kolmesaja-aastaseks. Mis tähendab, et me ei peaks aega raiskama n-ö musta pesu pesemisele ja üksteise poriga pildumisele, vaid peaksime üksteist aitama, koos olulisi probleeme lahendama ja järeltulevatele põlvedele eeskujuks olema.
4500 kilomeetrit
Enne Sõpruse pargi külastamist käis Ugo Reiljan lähedal asuval Põltsamaa kalmistul, kus puhkavad nüüd tema kaks sõpra — Ants Paju ja kunagine Eesti
„Hellat Rumvolt oli väga hea juht, sest tema otsused põhinesid faktide tundmisel ja nende analüüsil. Ta ei otsustanud midagi emotsioonide pinnalt,“ ütles Ugo Reiljan.
Aastakümneid tagasi kutsus Rumvolt Reiljani Eesti auto-motohuvilisi koondava ühingu Autom kongressile ja andis talle ka sõna, täpsemalt palus tal vastata saalist tulnud küsimusele, miks tehakse eraautodega Sotši linna sissesõidul piiranguid.
„Läksingi kõnepulti ja hakkasin eesti keeles asja selgitama,“ meenutas Reiljan. „Siis oli mul aga vaja öelda „linna täitevkomitee otsus”, aga ma ei teadnud, kuidas see eesti keeles kõlab. Minu eesti keel pärineb ju üldjoontes 130 aasta tagusest ajast ehk ajast, mil mu vanavanemad Eestist lahkusid, ja siis selliseid väljendeid ei kasutatud. Pöördusin üle õla presiidiumis istuva Hellat Rumvolti poole ja palusin talt abi. Üks teises reas istuv mees soovitas mul seepeale aga üldse vene keelele üle minna, kui eesti keeles kõnelemine raske on. Vastasin talle: „Ma olen neli ja pool tuhat kilomeetrit maha sõitnud, et teiega eesti keeles rääkida ja teie soovitate mul seda teha vene keeles!” Selle peale aplodeeriti seistes ja Rumvolt küsis mult pärast: „Kas sa oled psühholoog või?“.“
Tallinnaski võttis Ugo Reiljan oma noore sugulase, Elioni nõukogu liikme Kalev Reiljani saatel ette käigu kalmistule, täpsemalt Metsakalmistule, kus puhkab tema vanem vend ja Kalev Reiljani vanaisa. Koos otsiti üles ka Georg Otsa haud.
„Sellised inimesed nagu Johannes Kotkas, Georg Ots ja Ants Paju tegid palju selleks, et inimesed igal pool teaksid, et Eesti on olemas ning et eestlased igas ilmanurgas, mina kaasa arvatud, võiksid olla uhked oma rahvuse üle,“ ütles Ugo Reiljan.
i
RIINA MÄGI
