Skulptuuri sünnilugu näitusel

Fotojutustuse juhatab sisse vabakutselise Jõgeva fotograafi Johannes Haava plakat, edasi kõnelevad Vooremaa fotograafi Anatoli Makarevit?i ja firma Tippfoto esindaja Peeter Hüti tehtud pildid. Esimene jäädvustas monumentaalskulptuuri sünni eri etappe lehe tarvis, teise palus kuju püstitamise eestvedaja Ants Paju appi tänavu märtsikuus, kui Tallinnas ASi Fortum katlamajas valmis taiese täismõõdus penoplastmudel ja polnud käepärast kedagi teist, kes selle olulise etapi lõpu oleks jäädvustanud. Uudishimust tuli Peeter Hütt 19. augustil ka juba valmis skulptuuri avamispidu vaatama. Too kena päev ongi näitusel eksponeeritud tema silmade läbi nähtuna.

Näituse kujundamise kontseptsiooni pakkus Peeter Hütt välja lähtudes optimistlikust eeldusest, et inimesel, kes seda vaatama tuleb, on palju aega ja tahtmist süveneda. Nii ongi väljapanek saanud üsna pildirohke. Aga ka tekstirohke: pildiplokkide vahele on nimelt lükitud kündva Kalevipoja sünniloo eri etappe käsitlevad lehelood, mis ilmunud Vooremaas, Vali Uudistes, Maalehes ja mujal.

Tänuks toetajaile

Kui näituse esimeses pooles (saalipoolses seinas) töötab see kontseptsioon päris edukalt, siis teine pool on allakirjutanu meelest liiga ?lobisev? saanud: pisut rangem pildivalik ja suuremad formaadid oleksid vaataja vastuvõtuvõime vähem proovile pannud kui tohutu mass väikseid pilte, millest osa kõnekad vaid asjaosaliste jaoks.

Võib-olla olen näituse kujundaja suhtes natuke liiga karm professionaalsest kretinismist: meile, lehetegijaile, taovad teoreetikud ju kogu aeg pähe, et kui tänapäeva inimene loo pealkirja, pilti ja juhtlõiku silmates kohe asja põhiolemusest ülevaadet ei saa või kui tal teise lõigu järel huvi kaob, on ta meie jaoks kadunud hing. Jääb üle loota, et eksivad ajakirjandusteoreetikud. Ja iseenesest on pildimaterjal muidugi heatasemeline ja rikkalik. Ühest küljest ei olnud fotograafid papist poisid, teisest küljest oli skulptuuri sünniloo sündmuste jada nende jaoks piisavalt inspireeriv.

Põhjusena, miks lisaks skuptuuri püsti panekule ka näitus oli vaja teha, tõi Ants Paju välja tegijate-toetajate tänamise.

“”Kündva Kalevipoja” projekt oli annetustepõhine ning nii projekti toetajaid kui idee teokstegijaid oli palju,” ütles Ants Paju. “Näitus kannab sõnumit, et ei ühtesid ega ka teisi pole unustatud.”

Annetajaid ja teokstegijaid viibis näituse avamiselgi. Üks neist oli moumentaalskulptuuri pronksi valanud firma OÜ ARS Monumentaal juht Vello Kümnik.

“Kui Ants Paju minu juurde tuli ja ütles, et tahab nii suure projekti üksnes annetuste abil teoks teha, kõlas see üsna ebausutavalt,” ütles Kümnik. “Eks see pronksivalu käinudki meil algul läbi vaeva ja viletsuse, aga mida lõpupoole, seda lõbusamaks läks.”

Võimas vedur

Ka Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots tunnistas, et monumentaalskulptuuri üksnes annetusraha eest püstitamine tundus algul üsna lootusetu ettevõtmisena.

“Müts maha Antsu ees, kes oskas leida ka kõige raskemal hetkel toetajaid,” ütles Jaan Aiaots. “Ta on ikka kõva vedur.”

Põltsamaa piirkonna ettevõtjad olid ühed neist, kellelt Ants alati abi võis loota. Teiste hulgas andis suure panuse skulptuuri valmimisse hiljuti meie hulgas lahkunud OÜ Põltsamaa Graniit juhataja Endel Pajumägi. Temale on näitusel sõnas ja pildis tänukummardus tehtud.

Nii, nagu Ants Paju tunnustas Põltsamaa ettevõtjaid abi eest oma idee teostamisel, nii tunnustas ka Põltsamaa Ettevõtjate Liidu president Andres Vään Antsu kui eestvedajat, kelles on ühendatud Kaval-Antsu nupukus ja Vanapagana jõud.

“Antsule oleks paras kätte anda Põltsamaa loss: ta saaks vist sellegi kordategemisega hakkama,” ütles Andres Vään.

Maavanem Aivar Kokk pani Antsule aga südamele, et ta end liigse rahmeldamisega läbi ei põletaks: hobunegi väsib, inimesest rääkimata.”

Jõulumeeleolu tõid näituse avamisele Põltsamaa eakate segakoori Leelo lauldud jõululaulud. Selle kooriga on Ants Pajul eriline suhe: selles laulis aastate eest ka tema kadunud ema.

Põltsamaal saab näitust “Monumentaalskulptuuri saamise lugu” vaadata jaanuari alguseni, seejärel rändab see Jõgeva kultuurikeskusse ning hiljem veel Elvasse ja Tamperesse.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus