Kui aga küsida inimestelt, millised on nende arvates suurimad meie ees seisvad ohud, räägitakse ikka võimalikust merereostusest, kuritegevusest ja õnnetustest. Turvatunne või selle puudumine on samuti julgeolekupoliitiline küsimus, mis sellest, et ametlikult räägime sisejulgeolekust. Pärast New Yorgi kaksiktornide langemist terroristide ohvriks on sisejulgeoleku olemus ümber mõtestatud paljudes ühiskondades, eelkõige Ameerika Ühendriikides. Nn. asümmeetriliste ohtude esilekerkimine riikide julgeolekudoktriinides ja juhtimiskontseptsioonides ongi viimase aja märk.
On ülimalt lihtsustatud rääkida sisejulgeoleku arendamisest üksnes politseinike ja päästjate palkade tõstmise kontekstis. Kui keegi tõesti arvab, et pelgalt suures ulatuses riigi raha suunamisega kahe ametkonna palkadeks meie turvatunne suureneb, siis on ta küll eksiteel.
Sisejulgeolek isegi kitsamas tähenduses jaguneb täna vähemalt nelja ministeeriumi haldusalasse. Suurim ?tükk? on siseministeeriumi hallata. Lisaks politseile ja päästele on siseministri alluvuses ka piirivalve, kaitsepolitsei, andmekaitse inspektsioon ja kodakondsus- ja migratsiooniamet oma registritega. Justiitsministeeriumi halduses on kohtud (v.a. Riigikohus), prokuratuur, vanglad ja äri- ja kinnistusregistrid. Rahandusministeerium peab hoolitsema maksu- ja tollisüsteemi funktsioneerimise eest. Keskkonnaministeeriumi hallata on keskkonnainspektsioon, sotsiaalministeerium peab aga tagama kiirabi, erakorralise meditsiini ja tervisekaitse järelevalve toimimise.
Kogu see süsteem peaks töötama nagu suur laev, mille iga meeskonnaliige teab oma rolli ja kus kapten (peaminister) vastutab nii meekonna, lasti, reisijate kui ka laeva eest. Laevas ei ole mõeldav, et masinamehed eesotsas peamehhaanikuga ajavad mingit muud rida kui tüürimehed või pootsman. Kui aga riigis ühe ja sama valdkonna (sisejulgeoleku) ühed ametimehed ajavad oma asja üle teiste pea, peame me seda sageli normaalseks ja imetleme neid ministreid, kes ?omadele? parema ninaesise välja suudavad lüüa. Tegelikult toimib sisejulgeoleku valdkond omamoodi ühendatud anumate printsiibil ? kui ühes anumas on tingimused paremad, liiguvad tublimad inimesed sinna.
Eestil ei ole olemas mingit arvestatavat nägemust või kava oma sisejulgeoleku arendamiseks. On küll üksikute osade arengukavad, mis omavahel ei haaku. Eks selle põhjuseks on ka pidev siseministrite, kes peaksid olema kogu valdkonna vedajaiks, vahetumine. Kui minister on oma valdkonda piisavalt tundma õppinud, on meil olnud kombeks ta minema lüüa. Tihtipeale on ka sise- ja justiitsministrite suhted olnud sellised, et koostöö asemel on pigem üritatud teineteisele knopkat istumise alla sokutada.
Mulle ei meeldi Keskerakond ja tema poliitiline programm. Aga siseministriga suudame me ühist asja ajada küll. Sest sisejulgeoleku valdkonna arendamisel ei oma meie erakondade maailmavaade suurt tähtsust. Tänaseks võib vist olla kindel ka võimuliidu kolmanda osapoole koostöövalmidusele. Üle pika aja on tekkinud lootus, et sisejulgeoleku valdkonnale tervikuna saab osaks selline suhtumine nagu seda riikluse seisukohalt vaja on.
Kolleeg Laanet on öelnud, et sisejulgeoleku arendamine (ka rahastamine) lihtsalt ei müü poliitiliselt. Võin temaga nõustuda. Pensionitõus või rahaline toetus valijatele lihtsalt toob rohkem hääli. Ja ikka on olnud nii, et kui mittepopulaarsed ametimehed laua juurde jõuavad, on populaarsed juba puhta töö teinud. Rahvalt saadud mandaadile tuginedes.
On enam kui selge, et aastatega tekkinud mahajäämust ühe aastaga tasa teha pole võimalik. Meil oleks vaja 6-7 järgnevat aastat hõlmavat plaani, kuidas kogu valdkonda tasakaalustatult arendada.
Omal ajal sai selline strateegiline plaan tehtud politseile ja see osutus toimivaks. Ühiskondlik politsei nõukoda, mis mängis üpriski olulist rolli politseistrateegia ümberkujundamisel, on tänaseks saanud sisejulgeoleku nõukojaks. Loodetavasti suudab ta sidustada ühiskonda ja riigivõimu ka kogu sisejulgeoleku strateegilise plaani koostamisel.
Eesti probleemiks oli, on ja jääb piiratud ressurss. Seal, kus sakslased võivad ühe riikliku funktsiooni tarbeks kulutada tohutult raha ja palgata sadu inimesi, tuleb meil sama töö ära teha kordades odavamalt ja vähema arvu inimestega. Meie edukus sõltub palju sellest, kuidas me suudame ära kasutada võimalusi, mida annab uus info- ja kommunikatsioonitehnoloogia.
Samuti ole me seni suutnud kasutada neid võimalusi, mida pakub organiseeritud kodanikuühiskond. Ainuüksi arukalt käituvad korteriühistud võivad elanike turvatunde seisukohalt ära teha rohkem kui kogu linna mundrimehed kokku.
On veel üks ütlus: kui ebaefektiivsesse süsteemi panna raha, siis sarnaneb see tule kustutamisele bensiiniga. Ma olen kaugel sellest, et sisejulgeoleku teatud sektoreid ei tuleks kohe paremini rahastada. Aga mõistlikult üles ehitatud struktuur ja piiritletud ülesanded ning vastutus peaksid ikka ka olemas olema.
Rein Lang,
justiitsminister,
Reformierakond
