Kui eestlane tänapäeval õuna sööb, siis on see vähemalt viiekümneprotsendilise tõenäosusega Poolas kasvanud. Juba seegi asjaolu sobib põhjenduseks, miks Palamuse segakoor Kuus Õuna, mille koosseisu ka siinkirjutaja kuulub, oma teise välisreisi just Poolasse tegi. Kaasa kutsuti Palamuse naisrühm Sirtsuline.
Muidugi võib küsida, miks üks koor või tantsurühm üldse reisil peaks käima. Jah, tegelikult saaks vist ilma ka. Aga esinemine hoopis teisest kultuuriruumist pärit inimestele, kellel laulupidudelt tuttava laulu või tantsupidudelt tuttava tantsu esimesed taktid hinge automaatselt värisema ei pane, annab sootuks teistmoodi kogemuse ja sunnib endast rohkem andma kui tavaolukorras. Tore ja arendav on ka näha, kuidas inimesed mujal ilmas elavad. Rääkimata sellest, et reisi käigus tekkinud “folkloorist” toitub suurem osa kollektiivisisestest naljadest veel vähemalt poole aasta jooksul.
Poolasse jõudmiseks tuleb mõistagi sõita läbi Läti ja Leedu. Juba Leedus muutub liiklus selliseks, et bussi ninas istuvad grupijuht Valdi ja dirigent Maret aeg-ajalt röögatavad: “Ärge vaadake ette! Vaadake paremale või vasakule!” Seda, kuidas kitsavõitu teele äkki kolmas sõidurida tekib ning kaks rekkat kõrvuti meie suurele bussile vastu tuiskab, on tõesti parem mitte näha. Sama tendents jätkub Poolas. Katsumuseks muudab esimesed reisipäevad ka väljas valitsev kolmekümnekraadine kuumus.
Sellele vaatamata ei jäta me teekonnal kasutamata ühtki võimalust improviseeritud minikontserte anda. Kaunase-lähedasel Ristimäel jäävad meid üllatunult kuulama juhuslikult samal ajal samasse paika sattunud kaasmaalased. Tõeliseks laulupeoks läheb aga meie esimese ööbimispaiga, Kaunase äärelinnahosteli õuel. Et meiega löövad kampa sealsamas ööbivad lätlased, kujuneb õhtu “hitiks” lõunanaabrite rahvalaul “Puhu, tuul”.
Järgmisel hommikul teeme kiire hariva ringkäigu Kaunase lossi juurde ja vanalinna. 13. sajandist pärineva lossi või õigupoolest pigem kindluse juures ei saa muinsuskaitseinspektor Sille kuidagi kritiseerimata jätta leedulaste (ja tegelikult ka poolakate) kommet vana “nööbi” külge uus “pintsak” ehitada. 13. sajandit on selles, mida me näeme, tõesti üsna vähe, enamjaolt on see ikka nüüdisaegne rekonstruktsioon, kusjuures igas asjas polegi püütud vana matkida.
Lisaks kohalike kommete kritiseerimisele peab Sille hariva loengu sellest, mis on restaureerimine, mis renoveerimine ja mis rekonstrueerimine. Asi päädib Valdi algatatud aruteluga selle üle, kas naist, kes kosmeetiku juurest tuleb, peaks nimetama restaureerituks, renoveerituks või rekonstrueerituks.
Leedu ja Poola on teatavasti sügavalt katoliiklikud maad ning kirikuid on seal rohkesti. Kaunases proovime ära restaureeritava Püha Georgi kiriku ning suursuguse Püha Peetri ja Pauli basiilika akustika. Viimases on see muljetavaldav.
Sünergia turuplatsil
Lublini lähedal tillukeses Nasutowi külas asuv Euroopa Kohtumiste Maja, kuhu teise reisipäeva hilisõhtuks jõuame, jääb meie “peakorteriks” poolteiseks päevaks. Natuke vana mõisat meenutav, aga tegelikult tuliuus kolmest hoonest koosnev kompleks on rajatud Saksa-Poola Koostöö Sihtasutuselt saadud raha eest ning maja haldav mittetulundusühing korraldab siin euroraha eest eri sihtgruppidele mõeldud projektikohtumisi –laagreid ja konverentse. Tänu sellele, et ka mõned meie koori liikmed on siin varem viibinud, on kogu meie seltskond siin vägagi teretulnud.
Kolmanda reisipäeva veedame peaaegu tervenisti Lublinis, mis on 350 000 elanikuga (sügisest kevadeni on kõrgkooliderohkes linnas lisaks kohalikele veel 100 000 tudengit) Ida-Poola suurim linn. Poola ajalukku on Lublin läinud muu hulgas sellega, et seal sõlmiti 1569. aastal Poola-Leedu unioon. Ajaloolises vanalinnas, põnevate maalingutega dekoreeritud majadest ümbritsetud turuplatsil peaks toimuma õhtul ka Kuue Õuna ja Sirtsulise vabaõhukontsert. Paraku valab planeeritud esinemisajal vihma ja kontsert tuleb ära jätta. Kuus Õuna laulab küll turuplatsi välikohviku päevavarjude all kohviku personali ja teiste külastajate rõõmuks ning enda lohutuseks mõned laulud, aga Sirtsuline ei saagi “jalga valgeks”.
Vaid paar tundi hiljem sirab sellesama turuplatsi kohal pilvitu öötaevas ning tohutu rahvamass koguneb Lublini XXIV rahvusvaheliste kultuurikohtumiste põhikavva (meie oleksime esinenud nn off-programmi raames) kuuluvat kontserti jälgima. Ühest küljest tilgub süda verd, et meie pole selle peo põhikangelased, teisest küljest kaifime iidsel platsil tekkinud rahvustevahelist sünergiat. Väikeste baski tantsijatega läheme lõpuks isegi ringmängu mängima. Ega selles, et meil nendega eriline kokkukuuluvustunne tekib, õieti midagi imelikku polegi: mõnede teoreetikute arvates on just eestlased ja baskid kõige kauem Euroopa aladel elanud rahvad.
Sealsamas Lublini turuplatsil kohtame üht rõõmsameelset noormeest, kelle nimi kõlab kui Kaspar, ehkki nii seda vaevalt kirjutatakse. “Kaspar” ütleb, et ta pole küll Eestis käinud, aga sõber toonud talle Eestist pudeli “Kännu Kukke” ja see maitsenud talle väga.
“Kahju, et te kümme päeva tagasi siin polnud, siis olid meil külas mehhiko muusikud, kes tantsitasid tervet vanalinna kella kolmeni öösel,” ütleb “Kaspar” ning kahetseb ka seda, et Lublin Euroopa 2016. aasta kultuuripealinna tiitlit ei saanud, vaid pidi vastaval konkursil Wroclawile alla vanduma: muidu oleks meil vägagi põhjust olnud viie aasta pärast Lublinisse tagasi tulla. Aga põhjuse leiab alati, kui väga tahta.
Lublinisse tahakski tagasi: et vaadata kõike seda, mis seekord nägemata jäi. Sama kehtib Varssavi kohta. Sest ega me seal ju peale Lazienki pargis jalutamise ja lõunastamise, lossile kiirpilgu viskamise ja Püha Risti kiriku külastamise (seal säilitatakse Chopini südant) suurt muud teha jõudnudki.
Hullu pagari tort
See-eest õnnestub meil Varssavi kesklinnast 15 kilomeetri kaugusele jäävas Podkowa Lesna aedlinnas (see kuulub administratiivselt Varssavi koosseisu) anda üks korralik kontsert. Podkowa Lesna kultuuri- ja kodanikualgatuse keskus erilise luksuslikkuse või mugavusega ei hiilga. See-eest näivad kohalikud olevat keskuse suhtes “lojaalsed” ja algul nukralt tühjana paistnud saal saab lõpuks üsna täis. Nii Sirtsulise kui ka Kuue Õuna repertuaarist läheb poolakatele peale tempokam osa. Meie kaks poolakeelset laulu ja ühisesinemine Sirtsulisega meie mailgi tuttava poola laulu “Kõndis neiu mööda metsa” saatel võetakse samuti soojalt vastu. Poolakatel pole isegi teab kui suuri pretensioone meie poola keele häälduse suhtes. Mis lauldu tähendusse puutub, siis sellest ei tea me suurt midagi.
Kontserdi lõppedes tuleb Valdi juurde ootamatult noor neiu ja ütleb selges eesti keeles: “Ma armastan Eestit.” Selgub, et piiga diplomaadist isa on töötanud mõned aastad Poola saatkonnas Tallinnas. Peale tema kohtame veel teisigi Eesti-fänne, nagu Kasiat, Piotri, Pawelit ja veel mitmeid. Kasia on vaimustuses meie laulu- ja tantsupidudest ning 22 aastat tagasi toimunud Balti ketist. “Miks meile koolis sellest sündmusest midagi ei räägitud?” on ta pahane Poola koolide ajaloo õppekava koostajatele.
Enne, kui järgmisel hommikul Varssavist koduteele asume, jõuavad paljud meist teha varahommikuse jalutuskäigu meie hosteli (12 eurot näo peale – katsuge Eestis sellise hinnaga öömaja leida!) lähedusse jääva kultuuri ja teaduse palee juurde, mida kohalikud hullu pagari (või peaks ütlema kondiitri?) tordiks nimetavad. 1955. aastal valminud hiigelhoone kinkis poola rahvale Nõukogude Liit, ent poolakad polnud selle “suure venna” ülemvõimu sümboliseeriva kingituse üle ilmselt juba siis kuigi õnnelikud. Veelgi vähem vaimustab see neid praegu, aga turistid käivad seda vaatamas tervete hordidena.
Kui selsamal varahommikusel jalutuskäigul ka Varssavi keskvaksali juurde satun, tuleb mulle meelde, et olen Varssavis tegelikult juba kolmandat korda, ainult et esimesel kahel korral (1984. aastal Saksa DVsse sõites ja sealt naastes) nägin ainult sellesama keskvaksali maa-alust terminali. Sedagi ainult rongiaknast, sest perroonile minek oli karmilt keelatud: Poola-viisat meist kellelgi ju polnud. Toonasele kogemusele mõeldes tundub praegune piirideta Euroopa, kus sa ühest riigist teise sattumist ilma mobiilioperaatori vahetusest teada andva SMSita märgatagi ei pruugi ning kus sama pangakaardiga, millega Eesti külapoest iga päev toitu ostad, saad maksta ka Varssavi uhkes kaubanduskeskuses, ikka veel väikese imena.
Mõned päevad pärast Poola-reisi saadab Mai meile kõigile edasi Kasialt saadud kirja, milles viimane ütleb, et tema meelest on meie kooris suurepärased inimesed, kes üksteist hästi tunnevad ja kellel on omavahel nii paljust rääkida. “Te olete nagu üks suur pere,” lõpetab Kasia. Oleme me talle “potjomkinit” teinud või on tal tõesti õigus? Ehk ikka seda viimast. No vähemasti ristsõnade lahendamine (ning seda tehti pikal bussisõidul õunamaale ja tagasi päris usinalt) edeneb selles seltskonnas küll jõudsasti, sest iga ala peale on spetsialist võtta. Tõsi, nagu selgus, on Lõuna-Sudaanis küll üks õnnetu linnake, mille nime ükski Kuue Õuna liige ei teadnud, aga muidu meenutas meie reisibuss suisa ratastel teaduste akadeemiat.
i
RIINA MÄGI
