Silvia ehk omade ja tuttavate jaoks Silvi on Pajode suurest suguvõsast pärit. Hiljuti peeti selle suguvõsa liikmete kokkutulekut siinsamas Silvi naabertalus, kus on suured ja avarad ruumid. Kokku tuli 85 inimest ja Silvi enda väike elumaja oleks sellisele rahvahulgale kangesti kitsaks jäänud. Kokkutulnud olid suures enamikus isa õdede-vendade järeltulijad.
Kokkusaamise tarvis juhtnööride andja ja kõige terasem mäletaja oligi just Silvi. Üht-teist teadis lisada ka mõned aastad vanem õde Adelheid. Nooremad aitasid sugupuud koostada ja kokkutulekuks valmistuda. Lisaks isiklikele mälestustele on Silvi püüdnud ikka kokku koguda ja säilitada pilte, dokumente ja kirjutisi ning omaste jaoks ka jõudumööda elulugu paberile panna.
Elulugu on süsimust
Pajode suguvõsa esivanemad on enamikus pärit Põltsamaa kandist ja Umbusi ligidalt Kablakülast. Umbusi külast Surva talust küüditati 1941. aasta 14. juunil Siberisse ka Silvi koos ema-isa ning õe ja vennaga. Siberi-teed on käinud suurem enamik nende suguvõsa vanematest liikmetest.
Umbusi-kant oli omal ajal jõukas ja teovõimeline. Ega muidu oleks sealt nii palju peresid Siberisse saadetud. Kui 1989. aastal avati Umbusis mälestuskivi küüditatuile, kes igaveseks Siberi mulda jäid, oli kivile jäädvustatud kuueteistkümne kunagise koduküla inimese nimed, Silvi isa nende seas. Mälestusküünlad asetati veskivile, mis oli pärit kunagise Surva talu õuelt.
Lapsepõlvekoju pole Silvi ega ta pereliikmed pärast Siberi-aastaid elama saanud, kulakuvõsud, nagu nad olid. “Elulugu on mul süsimust,” ütleb Silvi. Nagu ikka nendel, kes kunagi viidi. Silvi oli Siberi-teekonda alustades viieteistkümneaastane. Kuigi tagasi jõudes ei salanud ta seal oldud aega, tuli seepärast elada ometi kohati justkui noatera peal. Ja sunnitud rändamisi ning kolimisi on palju olnud. 1966. aastast elab Silvi praeguses kodus. Jõudumööda on ta kogu aeg loomi pidanud, sest teistmoodi ta ei oskakski. Siis tunneb ta, et hoiaks nagu tükikest Eestimaad alles, kus on, nagu peab ? põldu, metsa, heinamaad. “Maad on ümberringi ja kui poleks loomi, kasvaks rohi üle pea. Ja kui midagi kasvatada tahad, siis on ju ka sõnnikut vaja,” tuletab ta kõige lihtsamat maainimese tarkust meelde.
Kartulid kasvasid suureks kui seapõrsad
Poleks olnud Siberisse saatmist, oleks Silvi läinud ilmselt kodumajandust õppima. Umbusis oli tol ajal Naiskodukaitse tugeval järjel. Vanem õde Adelheid oli üks neist Umbusi noortest Naiskodukaitse liikmetest, kes ühel suvel veetsid kümme päeva Võsul ja tikkisid president Pätsile suurt vaipa. Ju see kõik innustas nooremat õde Silvitki.
“Teel olime kuu aega. Vahepeal hakkas sõda peale ja nii meie rongid seisid. Meid viidi Tomski oblasti T?aiski rajooni Spornaja külla. See oli hall, madalate ühetoaliste muldkatustega onnidega piki külatänavat, moonid õitsesid katustel,” meenutab Silvi Siberisse jõudmist. Ühte tuppa mahutati seitse peret. ?Nälga oli küll,? tunnistab Silvi, kuigi nende perel oli võimalus kokku jääda ja Vene-Jaapani sõjas käinud isa Joosep oskas vene keelt. Aiamaa leevendas hiljem pisut, see hariti üles ja kasvatati aedvilja. ?Nii head maad olid. Kartulid kasvasid suureks justkui seapõrsad,? kirjeldab Silvi. Kes aga linnaprouat mängima jäid ja üle Uuralite sakslasi appi tulema lootsid, nendel oli elu veelgi hullem.
Töö eest anti alguses mõni kilogramm vilja. Hiljem lõppes sool otsa. Ühe kaasavõetud siidkleidi eest saadi kaks kilo soola. Silvil tuli Siberis karjas käia, kraavi kaevata, metsatööl olla ja lõpuks ka traktoril haakijana töötada. ?Metsad olid ikka nii võimsad, et kui talv otsa metsatööl olid, siis taevast ei näinud. Kui kevadel lagedale välja sai tuldud, oli pärast tükk aega päris imelik olla,” meenutab ta.
Saja kilomeetri kaugusele Makarebka külla oli viidud Eesti peaministri abikaasa Linda Eenpalu koos kahe tütrega. Eenpalude tütre Maiega sai Silvi pärast suureks sõbraks. Maie oli Obi jõe ääres ühe saksa proua juures koristajaks. Kui Silvi ühel suvel sinna sattus, pandi ta Maiele appi. Niipea, kui majaproua Silvilt teada oli saanud, kellega tegu, oli ta ära kohkunud ning öelnud, et Eesti peaministri tütar küll tema järel koristama ei pea ning palunud Silvil see töö endale võtta. “Maie käis mul aga ikkagi abis ja raha jagasime pooleks. Käisime temaga hiljem ta ema ja õe juures külaski,” tunnistab Silvi.
Rännurajad kodumaal
Silvi ja paljud teised, kes küüditamisel olid alaealised, said Eestisse tagasi 1947. aastal. Ema, õde ja vend peredega tulid tagasi hoopis hiljem. Isa maeti aga Spornaja küla kalmistule. Eestis elas Silvi tuttavate peredes. Kui ta Umbusi kooli seitsmendas klassis poolelijäänud haridust jätkama asus, oli õpetaja temast kolm aastat noorem ning küsis, kas peab talle “sina” või “teie” ütlema.
Süda ei andnud kuidagi rahu enne, kui sai isatalus salaja ära käia. “Võtsin naabripoisi ühes. Seal elas üks Venemaa eestlane. Istus minu isa voodi peal ja kõlgutas jalgu. Rehetuba oli ära lõhutud ja kütteks läinud,? on sellest käigust meeles.
Umbusist õnnestus Silvil kolhoosi suunamisega Kuremaa tehnikumi õppima minna. Hiljem suunati tööle Alatskivile, kus Silvi tutvus oma tulevase abikaasaga. Kaksikutest tütar ja poeg olid üheksakuused, kui nende isa autoõnnetusel surma sai. “See oli mu elus rängem aeg, kui kunagi olnud. Kui Siberis olime perega koos, siis nüüd jäin ma lastega üksi,” tunnistab ta. Algasid jälle sunnitud rändamised, kuni 1966. aastal oli lõpuks võimalus püsiv kodu soetada. “Eesti Vabariigi taaskehtestamise järel sain isakodu maade eest raha ja ostsin selle eest oma talule maad juurde,” selgitab ta selle praeguse väikese tükikese Eestimaa saamise lugu.
“Maapiim ja värske õhk on tervist hoidnud. Arstirohtude peale pole mul raha senimaani raisata tulnud, olen rohkem maarohtudega läbi ajanud. Näljakuurid ja paastulaagrid said Siberis ära peetud. Seda andis Siber küll, et elult alati võimatut ei nõua ja oskad pisiasjadest ka rõõmu tunda.”
VAIKE KÄOSAAR
