Niisuguseid silte, kus rõhutatakse maa omandit, leidub Eestimaal ohtralt. Eriti iseloomustavad niisugused tähtsust täis sildid rannapiirkondi. Selle tõkkepuu taha jääb mõnekümne meetri pikkune tee, mis viib Peipsi kallasrajale, mis peaks kõigile vaba olema. Aga kuidas sinna pääseda?
Enne reforme kasutasid seda teed kõik, kes soovisid, see oli väljakujunenud pääs Peipsi äärde. Niisugused rajad pidanuks seaduse järgi jäämagi niisugusesse staatusesse, aga kes sellest
hoolib? Keegi peaks ju olema siin riigis pädev seaduste täitmist jälgima?
Maa peremees peaks seda ikka teadma, et tema maa ääres on kõigile kasutamiseks olev kallasrada. Ta võiks ju ise välja mõelda variandi, kuidas rannale pääseks, ja silt võiks seda ka kajastada? Kui ta traditsioonilise tee millegipärast sulges, siis võiks ju alternatiiv tema poolt välja pakutud olla?
Fotol olev silt on ju lausa mõttetu, sest omaniku kohta ei leidu seal ainsatki viidet, hooneid läheduses pole ja ka telefoninumbrit ei ole! Siit ilmneb ülim ülbus, sest omaniku arvates ei peagi keegi teadma, kes seda maad omaks peab, et temalt infot hankida! Kui Peipsile ihaleja omal algatusel sooviks võimalusi uurida, ei saa kuidagi!
Vanasti viis palju radu randa, aga kui nüüd kõik need saavad järjest umbes säärase sildistuse, siis ongi Peipsi rahva kasutusest nagu välja läinud. Väga vähestes kohtades saaks siis Peipsit, meie rahvuslikku rikkust, lähedalt kaeda või vettegi minna.
Kas nii on õige?
EHA NÕMM
