Prantsuse revolutsiooni järgses maailmas mitte ei otsita soo pealt sammalt, vaid nimetatakse sooks seda osa valijas- või otsustajaskonnast, kes mõtleb asjadest nii ja naa ning kõigub. On “poliitiline soo”. Bioloogilisest soost erineb ta seepoolest, et viimase piirid on arusaadavad: keegi ei aja tüma maad ja kindlat jalgealust segamini. Poliitilisel sool sama täpseid piire ei ole, tema ulatust hinnatakse alati ligikaudu.
Kuremaa valla ja Palamuse kihelkonna tsaariaegsetes omavalitsusorganites mõistet “poliitiline soo? ilmselt ei kasutatud ? ehkki mõiste ise on vana, pärit juba Prantsuse revolutsiooni aegadest. Eestis võiks “poliitiline soo” olla perestroika-järgne, võib-olla pisut vanem kui mõiste “põllu peal” tähenduses presidendi valimine valimiskogus. Et aga põllu kui haritava maa peal võib tekkida omakorda soo ? see on poliitiline paradoks. Seisneb niisugune paradoks järgnevas: olukordades, kus tuleb valida poolt ja hoida emba-kumba kätt, jääb soo alati korraga mõlemale poolele.
Ent kuhupoole sa hoiad, kui sa pead langetama otsuse eilse ajalehe põhjal? Sama päeva “Aktuaalse kaamera” järgi sa seda teha ei saa, sest õhtul kell 9 enam valimisi ei toimu. Isamaaliidul ja Res Publikal on küllalt palju neid vaikseid toetajaid, kes ei taha mingit erakondlikku meelehead, küll aga seda, et suund oleks: 1) arusaadav, 2) elluviidav ja 3) tema elluviijad selgesti teada.
Kes, kellega koos, kui kauaks? Loomulikult tahavad sedasama teada teistegi parteide oma valijad ja võimalikud uued toetajad, kuid ma ei näe, et reformierakondlased või keskerakondlased või rahvaliitlased või sotsiaaldemokraadid isekeskis teiste pilgu all maid jagaksid. Keset madistamist ükski osapool eespool loetletud küsimustele aga arusaadavat vastust ei anna. Kas siis jääbki üle ainult vanu lehti lugeda?
Rahvuslik-konservatiivne liin Eesti poliitikas äratab laiemat poolehoidu siis, kui ta näitab ära, mida uut ta tulevikule lisab. Saksa Liiduvabariigi kantsler Konrad Adenauer (1876 ? 1967) valiti oma kohale sama vanalt nagu Arnold Rüütel meil presidendiks, 73-selt. Adenauer tõi oma Saksamaa Nürnbergi lõpust välja ja klaaris suhted nende ajalooliste partneritega, kes olid hiljuti olnud Saksamaa alistajad. See oli tollase kristliku demokraatia rahvusvaheline saavutus. Eestlaste mured siinkandis on teistsugused, me ei ela praegu enam ajal, mil vesinikupomm alles loodi.
Ühena nendest muredest tooksin esile selle, et väga palju on neid, kes ei tea ei enese ega teiste jätkusuutlikkust. See teadmatus ei tulene sugugi tingimata mingist patust või laisast rumalusest. Lihtsalt inimeste liikuvus ja liikumiskiirused on erinevad ning nad ei tea iga kord, millal nad saavad sõita ja millal jäävad jalameesteks. Demokraatia, mis peaks suurendama enesekindlust, lisab seeasemel hirmu. Rahvuslik-konservatiivse liini ülesandeks peab seega olema hirmu alandamine. Kuidas?
Mõni päev tagasi istus minu vastas üks vanemohvitser. Noor mees, kümneaastase poisi isa. Ta tunnistas, et ei tea, kuidas last kasvatada ? kas nii, et mingu siit pärast murdeiga Läände või katsugu leppida sellega, mida meil on kohapeal pakkuda. Elutarkus ütleks, et õpetada tuleb mõlemat, head elamist iseseisvuses ja ellujäämist võõrsil. Kummagi ühisosaks on vastupidavus. Vastupidavus omakorda on teatavasti oskus kiirustamist õiges kohas pidurdada. Võib-olla peitubki meie häda selles, et kõik tahavad olla rahvuslikud, aga keegi ei oska olla konservatiiv.
Konservatiiv ei ole see, kes pooldab raudteed. Konservatiiv on too, kes ütleb, et transpordikanaleid peab olema mitu ja ükski neist ei tohi olla halb. Raudteed näitena tuues ? Tartu linna poolitav raudee on korras alles pärast seda, kui: 1) raudteejaamahoone koos muuga on modernne ja 2) kaubarongide koostamine on nihutatud Tiksoja ning Tabivere vahele. Kõik kokku umbes 10 aastat järjepidevust. Üldsegi mitte pikk aeg, kui tuletada meelde, et maksa siirdamine Tartus nõudis sama kaua ettevalmistustöid.
Tuleviku Eesti on kindlasti Valiv Eesti. ?Valiv?, see tähendab nõudlik. Nõudma peab ühisosa suurust, oma osa ja seda, et neid segi ei aetaks. See on rahvusliku konservatiivsuse põhi.
PEETER OLESK
