Järgmise aasta augustikuus möödub viiskümmend aastat ajast, mil Jõgevale asutati oma trükikoda Jõgevatrükk ning hakati välja andma maakonnalehte Kolhoosnik. Aasta pärast trükikoja avamist tuli Hiiumaalt Jõgevale ajalehe küljendajaks nooruke Elfriede Oja ning oli selles ametis kuni pensionile jäämiseni. Trükikoja direktorina on töötanud omal ajal ka tema abikaasa Karl Oja.
Elfriede ja Karl Oja jutule minema ajendasid mõned maikuusse jäänud ajalehe tähtpäevad. Nimelt sai 15. mail 1962. aastal Kolhoosnikust Punalipp ja 6. mail 1989. aastal Punalipust Vooremaa. Perekond Ojale tähendab aga tänavune aasta viiekümne aasta möödumist nende abiellumise päevast.
Koerustüki pärast Jõgevale
Elfriede, keda noorest saati on Friidaks kutsutud, kasutab passinime vaid ametlikes paberites ning on omadele ja tuttavatele ikka Friida. Ilmavalgust nägi ta saatuse tahtel sealpool Peipsit, kuhu vanavanemad kunagi maad saama läksid. 1943. aastal oli Friida 14-aastane, kui sakslased seal elanud eesti pered Eestimaale ära tõid. Veel praegugi meenub selgelt, kui küla põles, ja leekkuulide all surmahirmu tundes paljajalu jooksmine. Hiljem sõidutati nad edasi kuni Haapsaluni. Õige pea tuli minna Noarootsi, kus Friida ka kooli lõpetas. Tüdrukul tuli hakkama saada suure majapidamise ja loomadega, kui sealsed rootslased olid hakanud Rootsimaale minema. 1947. aastal aga asus Friida tööle Haapsalu trükikojas käsiladujana, kust ta mõne aja pärast Hiiumaale saadeti. Ajalehte toimetas seal tollal Feliks Leet. Friidal on Hiiumaa ajast ja Leediga koostööst ilusad mälestused ja ega ta sealt ära poleks tahtnud tullagi, kui ei oleks olnud üht naljakat vahejuhtumit, mis pärast vägagi tõsiseks pöördus ja saatuslikuks sai. Friida, kes saare naise kombel mistahes tööde ja toimetustega alati hakkama on saanud, tunnistab ka ise tagantjärele, et saare elu talle tõepoolest istuks. Ent tookord otsustati noorte inimeste kombel ühele mehele pisut nalja teha. Friida ladus valmis kuulutuse teksti, kus toda meest meie keskelt lahkununa mälestati. See oli siis tüdrukutel plaanis järgmisel hommikul lehe peale paigutatuna mehele laua peale sokutada. Õhtusel peol kultuurimajas pudenes aga tekstikene teise tüdruku käest kogemata põrandale, kust kultuurimaja direktor selle leidis. Asi võeti üles ja pahandust oli palju. Friida kutsuti KGBsse aru andma, kes tema kiusamist veel mitmel korral jätkas. Et vanemad olid tol ajal Jõgeval ja siin trükikoda juba asutatud, otsustaski Friida pinnijate käest ära mandrile tulla.
Kolmkümmend kaks aastat trükitööl
Kui Friida 1950. aasta lõpu poole Jõgeval käsiladujana tööle asus, olid nii trükikoda kui ka Kolhoosniku toimetus juba koos praeguses Suur tänav 49 majas, nahavabriku ligiduses. Maja ülemisel korrusel asusid korterid, trükikoda ja toimetus mahutasid ennast mõlemad ära alumisele korrusele. Päris alguses olid trükikoja ruumid olnud aga praeguse Ag-kaubamaja kohal ja toimetus asunud nüüdse Aia tänav 2 ruumides, kus saatuse tahtel hiljem päris palju aastaid Vooremaad toimetati, enne kui tänasesse asupaika koliti.
Friidal kui noorel trükitöölisel lasti Jõgevale tulles alguses proovitöö teha ja kui veenduti, et ta ikka asja tunneb, pandi koguni tehniliseks juhatajaks. Edaspidised tööaastad möödusid aga ajalehe küljendajana, mis tähendas pidevat koostööd lehetoimetusega.
Ajalehe ilmumise 20. aastapäeval ilmus artikkel pealkirjaga “Meie Friida”, kust on lugeda, et selleks ajaks oli Friida olnud samas ametis juba üheksateist aastat. “Ta seisab küljendamislaua taga, habras, väikesekasvuline. Nobedad sõrmed laovad täht tähe järel valmis pealkirja. Pilk maketile, ja juba leiabki see oma koha tinasse valatud Punalipu leheküljel. Nii on teda ikka ja alati nähtud trükikojas askeldamas…”.
Tollel ajal valasid masinladujad ajalehetekstid kohapeal tinaridadesse ning pealkirjad asetas tähthaaval kohale käsiladuja. Nii lehekülgede viisi. Siis tõmmati kinnitus ümber, kanti trükivärv rulliga peale ja pressiti kogu see kupatus paberile proovitõmmiseks, mis läks toimetuse korrektorile ja teistele asjameestele ülelugemiseks. Kui vead parandatud ja asi kombes, kinnitas ajalehe toimetaja iga tõmmise peal seda oma allkirjaga ja trükkimiseks loa andmisega.
Trükikoda ja toimetus olid küll kaks omaette asutust, kuid töötasid igapidi käsikäes ning ühine oli ka ametiühing, mille juhatuse esimees oli Friida kuueteistkümne aasta jooksul. Pensionile jäi Friida tervistkahjustava töö tõttu viiekümneselt 1979. aastal ning selleks ajaks oli ta ühtekokku trükitööl olnud kolmkümmend kaks aastat.
Saatuslik lastehalvatus
</p>
Friida abikaasa Karl on sündinud ja kasvanud Jõgeval. Enne sõjaväkke minemist juhtis ta kõikvõimalikke masinaid, kuus aastat kündis ka Jõgeva ümbruskonna Ellakvere, Siimusti ja Painküla põlde. Sõjaväest tulnud noor tehnilise taibuga mees määrati aga 1956. aastal teist laadi juhtivale kohale – trükikoja direktoriks. Sisuliselt tähendas see peamiselt remondimehe tööd. “Trükikoja masinad olid enamuses logud,” räägib Karl. Tal on meeles ka, et igavene häda oli trükkimiseks vajaliku paberiga. “Otsisin seda igalt poolt kokku, raamatukauplusest sai pidevalt kõik ära ostetud.”
Karl jõudis direktoriametis olla vaid kaks aastat, kui teda 1958. Aastal, just puhkuse ajal tabas lastehalvatus. Teadaolevalt oli tol aastal üle-eestiline puhang, ilmselt ka viimane, sest kohe varsti pärast seda saabus ka vaktsiin. Karli see enam ei päästnud. Halvatus võttis noorel mehel kogu edaspidiseks eluks jalad alt. Nüüd ütleb Karl, et temalgi on tänavu omamoodi juubeliaasta – möödub viiskümmend aastat invaliidiks jäämisest.
Karlist ja Friidast oli tolleks ajaks saanud juba paar. Ametlikult registreeriti abielu sama aasta jõululaupäeval. Karli haiguse tõttu tuli perekonnaseisu ametnik sel puhul erandkorras nende koju.
Ehkki ratastoolis, jäid Karlile alles terane mõistus, tehniline taip ja osavad käed. Juba kaheksa-aastase poisikesena oli ta oma lukksepast isa kõrval kõikvõimalikud lukksepatööd selgeks saanud. Jalgrataste, mootorrataste, autode ja traktorite parandamine polnud tal noormehena mingi küsimus. Kui haigus mehe paiksemaks sundis, asus ta parandama raadioid, televiisoreid, arve- ja kirjutusmasinaid, elektritarbeid jne. Karl on sellel alal olnud tuntud mees, koguni rahvusvaheliselt, sest päris pikka aega on tema juurde toodud ka välismaalaste, eriti soomlaste rikkiläinud esemeid, kõnelemata sellest, et Karlile pole olnud vastast ei lähemas ega ka kaugemas ümbruskonnas. Kui kellegi mõistus ja taip millegi peale enam ei hakka, öeldakse ikka, et tuleb Oja Karla poole minna, küll tema oskab ja aitab. Ehkki mehe tervis pole praegu enam kiita ja abikaasa Friida manitseb teda rohkem puhkama, püüab Karl ikka hädalisi aidata. “Tööd on ülepeakaela. No ei ole enam, kes neid asju teeb, klõbistavad aina klahvide peal,” põhjendab Karl.
Kogu senise elu on perekond Oja olnud tuntud ka rändamise poolest. Varem tegid nad mingi pikema autoreisi igal aastal kõikvõimalikesse endise Nõukogude Liidu piirkondadesse. Ehkki Friida saab hakkama mistahes töödega, pole Karl autorooli naisele tahtnud anda, vaid on seda kõikjal ise teinud.
“Tegelikult oli trükitöö mulle vale eriala. Mind on rohkem ikka aiandus huvitanud,” tunnistab Friida, kelle käe all kõik taimed ja lilled alati hästi kasvanud on.
Homne ajaleht
Trükikoja ja toimetuse aega mäletab alates 1969. aastast siinkirjutajagi, mil praegusel Suurel tänaval alumisel korrusel veel ühistes ruumides oldi ja mõni aeg hiljem toimetus maja ülemisele korrusele kolis. Enne töölt koju minekut saime ikka tutvuse poolest homse ajalehe kaasa võtta, sõna otseses mõttes trükisoojalt. Meeles on trükikoja töö eripärast tingitud kentsakad ametinimetusedki nagu pealepanija, allalaskja, murdja, brošeerija-voltija ja teised, mille arvel omakeskis päris palju nalja sai. Tulevad meelde kanged naised mõlema tolle aja asutuse eesotsas – Marta Kalm ja hiljem Ella Hohlova allkorrusel ning Olga Uulits ülakorrusel. Meenuvad ühised peod, kui koristaja Maie enne seda aegsasti kohale tuli, ahjud kütte pani ning siis ahjukartulid lihaga hakkama sättis. Toimetuse värvikas elu on aga ilmselt hoopis teine jutt.
VAIKE KÄOSAAR
