Detsembri teises pooles saabus Mali Gao sõjaväebaasi uue Eesti kontingendi BKN-08 põhigrupp. Teenistust alustanud üksuse põhiosa moodustab jalaväerühm BKN-08 Estpla. Lisaks põhituumikule kuulub kontingendi koosseisu erialaspetsialistidest koosnev rahvuslik toetuselement BKN-08 NSE ning teavitusallohvitser. Rahvusliku toetuselemendi ülem Rait Metsaste on Siimustist pärit mees.
Eesti üksus paikneb Prantsusmaa baasis Nigeri jõe kaldal Gao linnas, kus teenib üle 1500 sõjaväelase erinevatest riikidest. Eestlased elavad ja teenivad samades tingimustes nagu Prantsusmaa sõjaväelased. Operatsioonil Barkhane Eesti üksuse ülesanneteks on patrullimine oma vastutusalas, baasikaitse ning kiirreageerimisüksuse mehitamine.
Töö suhtes kõrged ambitsioonid
„Oma valikute ja ambitsioonide tõttu olen siia tulnud,“ selgitas Rait Metsaste otsust aprillikuuni Malis teenida. Tema ambitsioonid on kõrged. „Olen kaitseväelase elu valinud ja kaitseväes on võimalik ka karjääri teha. Üks etappidest sellel redelil ongi missioonil osalemine, mis loob eelduse teatud ametikohtadele minekuks,“ rääkis Metsaste. Nii soovib mees end tulevikus näha vähemalt väejuhatuse ülemana.
Malis on kaks üksust: esimene on rahvusliku toetuse element, mida juhib kapten Rait Metsaste, ja teine jalaväerühm. Mõlemad üksused alluvad Eesti kontingendi vanemale major Vjatšeslav Seninile.
Prantsusmaa operatsioon Barkhane eesmärk on toetada viie Saheli regiooni riigi (Mauritaania, Mali, Burkina Faso, Niger, Tšaad) võitlust islamiäärmuslastega ja selle eesmärk on piirkonnas stabiilsuse loomine ning Euroopat puudutavate probleemide, näiteks terrorismi ja ebaseadusliku immigratsiooni, ohjamine.
Rahvusliku toetuselemendi ülem Rait Metsaste juhib meeskonda, kelle ülesandeks on tagada üksuse lahinguvõime jätkusuutlikkus. „Teeme tööd selle nimel, et jalaväeüksusel oleks kõik vajalik olemas, et oma ülesandeid täita: relvad terved, soomukid sõidaksid, laskemoon salvedes ja töötavad sidevahendid,“ rääkis Metsaste.
Lisaks ülemale kuulub NSE-sse (rahvusliku toetuse element – toim) veel viis liiget. „Ülesanded on igaühel paigas ning igal nädalal korrigeerime neid. Kõik meeskonnaliikmed on oma ala professionaalid, käidud on missioonidel ja kogemustepagas on märkimisväärne,“ kiitis Metsaste meeskonda.
Just professionaalsus ja oskused on need, mis missioonil kasuks tulevad. Ent välismissioonile ei saa niisama. „Rahvusliku toetuselemendi üksus komplekteeritakse üle kaitseväe ja sinna võetakse oma eriala inimesed,“ kinnitas Metsaste.
Et üldse kvalifitseeruda missioonieelseks väljaõppeks, peab olema väga korralik erialane taust – läbitud erinevad koolitused ja kursused, teenistuspraktika oma valdkonnas. Alles seejärel on võimalus pääseda missioonieelsele väljaõppele, mis NSE liikmetel kestab ligi kolm nädalat.
Kolmel inimesel on eelnev missioonikogemus olemas, kolm neist viibivad välismissioonil esimest korda. „Kolm nädalat kestnud ettevalmistuse käigus pöörati tähelepanu missioonil vajalikule erialale. Ent vajalik on korralik teenistuskogemus,“ kinnitas Metsaste.
Rahvusliku toetusüksuse koosseisu saamiseks peab olema vähemalt paari-kolmeaastane erialane kogemus, ent jalaväerühmaga (Scoutpataljoni üksusega) liitudes on võimalik juhuste kokkulangemisel missioonile pääseda kohe pärast ajateenistuse läbimist, nende missioonieelne väljaõpe on palju pikem (4–6 kuud).
Harjuti liitlaste töörutiiniga
Malisse saabudes võeti eelmiselt üksuselt kõik vajalik üle ning seejärel hakati oma plaane ellu viima. „Vaatasime, mis protsessid on vaja lõpuni viia ja mida alustada,“ rääkis Metsaste. Ja kui põhigrupp saabus, hakatigi ülesandeid täitma. Peamiselt on kuu ajaga selgeks saadud liitlaste rutiin, nende töökultuur ja oskus end sinna sobitada. „Panime oma eesmärgid paika, mida siin saavutada soovime,“ ütles Metsaste. Eesmärk on võrdlemisi lihtne: teha tööd ennetavalt, et kõik sujuks viperusteta.
Ideaalis oleks hea, kui rahvuslikul toetuselemendil oleks vähe tööd, see tähendab, et kõik toimib. Aga kontroll peab alati olema ning see käib jalaväe ja rahvusliku toetuselemendi koostöös. Ja see on osa rutiinist, et igasuguseid asju ennetada.
Koostööd liitlastega hindas Metsaste rahuldavaks. „Neil on natuke teistsugusem töökultuur, aga võtmesõna on siin suhtlus: lihtsalt tuleb käia, rääkida ja saamegi üksteist mõista. Prantslastel käib kõik paberil, digiallkiri on nende jaoks uudis, selles suhtes oleme neist riigina ees,“ tõi Metsaste näite. Ent erinevusi on teisigi.
Liitlased on meiega rahul. Pole harv, et Eesti sõdureid kiidetakse, just nende oskus iga olukorraga hakkama saada on meie tugevuseks. „Eestlased on universaalsed, nad suudavad mitut funktsiooni täita. Me oleme loomingulised ja tuleme tööga kenasti toime,“ sõnas Metsaste, et iga sõdur on just väike MacGyver, kes suudab pelgalt taskunoa ja teibiga imesid teha.
Esimestel päevadel jäi liitlastele ja paljudele teistelegi silma Eesti relvuri kiire ja oskuslik tegutsemine. Nimelt enne põhigrupi saabumist oli vaja asjad lennukilt maha laadida ja eelmine üksus ühes varustusega peale panna.
Relvur, kes oli eelnevalt Eesti õhuväes teeninud, oli kursis kõigi nõuete ja reeglitega, kuidas asju tuleb lennukile laadida ja maha võtta, ning tegeles sellega kaks pikka tööpäeva. Hoolimata sellest, et tegemist polnud tema põhilise tööülesandega. Samal ajal oli ka tema töö tehtud. Ning just sellepärast liitlased eestlastest lugu peavadki.
Eesti meeste teenistuse algus langes täpselt jõuludele ja aastavahetusele ning üheskoos saadi needki vastu võtta. „Tegime ühise õhtusöögi, organiseerisin siia kodumaiseid maitseid: Salvest saatis meile praekapsast, sõime pohlamoosi ja verivorsti. Aastavahetusel oli meelelahutusprogramm, vaatasime filmi ja tegime sauna – ehteestlaslik,“ rääkis Metsaste.
Koduigatsust pole siiani peale tulnud. „Eelnev teenistus on ka selline olnud, et mõni nädal on vaja metsalaagris olla, siis taas väeosas ja uuesti metsalaagris. Aeg ei ole veel nii pikk olnud,“ mõtiskles ta.
Kui kord aprill saabub, on Metsaste aga taas Jõgevamaal tagasi. Ennegi oli ta kodukohaga tihedalt seotud. „Tulevik toob mind uuesti Tartusse õppima,“ rääkis Siimustist pärit mees. Kaitseväe Akadeemias plaanib ta omandada ohvitseri teist väljaõppetaset.
Kodupaika meenutab ta hea sõnaga. „Jõgeval on potentsiaali. Kuna tegelen spordiga, siis näen, et suuresti on ka spordi mõistes potentsiaali. Jõgeva on väike ja rahulik paik, kus toimetada ja asju arendada. Mulle meeldikski elada väikelinna elu ja Jõgeva on selleks ideaalne,“ arvas ta. Soojad suhted on tal ka Jõgevamaa gümnaasiumiga. „Riigikaitselaagreid olen mitmeid aastaid juhendanud. Rääkisin õpilastele, mida kaitsevägi endast kujutab ja miks on ajateenistus oluline,“ rääkis Metsaste, tuues välja, et noormehed on kaitseväes teenimise suhtes avatud suhtumisega. Eeltöö osas kiidab ta riigikaitse õpetajat.
Aga tüdrukudki näitavad aina enam sõjanduse suhtes huvi üles. Neid, muide, teenib Maliski. „Naiste tööga ollakse Malis väga rahul. Need naised, kes on sellise karjääri valinud, on natuke küpsemad kui poisid ja nad tulevad tööga suurepäraselt toime. Kui naine paneb eesmärgi paika, siis selle ta ka ellu viib,“ kiitis Metsaste.
Põlise Jõgevamaa mehe moto Malis teenides on lihtne: ainult lahendused. Nii ei ole tal ka motivatsioonipuudusega probleeme. „Igale asjale on alati lahendus olemas ja siis saab edasi minna. Vingumine ei aita, asjad tuleb lihtsalt ära teha,“ rääkis Metsaste.
KERTTU-KADI VANAMB
