Laiuse lähedal elava metsamehe Ants Aluoja jaoks on esmaspäevane märtsiküüditamise aastapäev erilise tähendusega. Ta on Siberi laps, kelle ema pidi teekonna külmale maale ette võtma koguni kahel korral. Ja kelle vanaema kandiski ära karistuse 25+5.
Kandes hinges oma vanemate ja eakaaslaste traagilisi läbielamisi, arendab Ants koos abikaasa Reedaga juba seitse aastat Jõgeva raudteejaamas asuvat mälestuste parki, et minevik saaks hoitud ja noid traagilisi sündmusi mäletavatel inimestel oleks paik kuhu tulla ja kus olla.
Sa oled Siberis sündinud?
„Nii on, sest sündisin vene muldonnis vene ahju taga. Nagu mulle räägiti, kulges kõik lihtsalt ja kiirelt.”
Milline on Su esimene mälestus Siberist?
„Neid on õigupoolest mitu. Esimene on selline, et seisan mingis ruumis, vaatan üles ja pea kohal nagu oleks taevas ja ei ole ka. Valgus kumab imelikult läbi. Tegelikult seisin õues isa valmistatud lumekoopas, kus mahtusin püsti seisma. Ja läbi selle koopa lumest katuse kumas siis päike läbi. Mingi imelik ebamaine valgus on sellest meelde jäänud. Sellist koobast oli seal ka lihtne valmistada, sest lumi kõrgus aknani ja külma oli talvel ikka 40 kraadi.
Teine hetk seostub noorema venna Jüriga, kui ta oli pooleteiseaastane ja kadus ühel päeval ära. Toimus meeletu otsimine, et kus poiss on. Lõpuks juhtus nii, et mina jalutasin meie kartulipõllule ja leidsin väikese Jüri magamas rahulikku und kartulivao põhjas. Kuna kartulipealsed olid minusugusele väikesele poisile väga kõrged, siis vao põhjas kõndides kumas mulle ülevalt peale rohekat valgust ja seepärast see hetk on meelde jäänud. Kõndisin mööda vagu ja korraga näen, Jüri magab.”
Kus te Siberis elasite?
„Aadress oli Tomski oblast Tšainski rajoon ja Kolominskije Grivõ küla. Ema viidi esimest korda sinna juba 1941. aastal.”
See oli siis juuniküüditamisega?
„Jah. Minu ema Tiiu Tiiman küüdidati 14. juunil 1941 koos oma ema Elsa ja noorema venna Kaarliga. Ema oli siis 14aastane ja Kaarel 12, kui neile Siimustisse järele tuldi. Vanem vend Ülo ei olnud samuti kodus. Nende isa Karl Tiiman varjas ennast kodu lähedal metsas ja nägi eemalt pealt, kuidas tema pere ära viidi. Karistuseks määrati nagu ikka 25+5 aastat ja vanaema kandis selle ka lõpuni välja. Vanaisa olla tahtnud küüditamise päeval minna Jõgevale oma peret vabastama, kuid teised mehed sidusid ta metsas puu külge kinni, et säästa teda surma minekust. Nii jõudiski minu ema juba noore neiuna Kolominskije Grivõsse.
Kaks aastat nad seal kolmekesi olid, kuid seejärel vanaema arreteeriti. Ju ta oli küla peal rääkinud, kuidas sakslased varsti venelastele lõpu teevad ja neid vabastavad. Ning siis keegi koputas tema peale. 1942. aasta suvel viidi vanaema Karaganda vangilaagrisse ning minu ema jäi oma vennaga kahekesi.”
Kuidas nad kahekesi hakkama said?
„Pidid saama. Ema oli oma vennale Kaarlile nagu ema eest ja jäi selleks onu Kaarli jaoks elu lõpuni. Ema rääkis, kuidas Kaarel tahtis teha talle sünnipäevaks kingitust. Selleks oli vend püüdnud jõest kala, mille oli külas vahetanud kruusitäie piima vastu. Seda piima oli ta siis mitu päeva ühest kohast teise peitnud ja kui õige päev kätte jõudis, oli see piim mitte hapu, vaid kibehapu. Kahekesi elasid nad neli aastat, kuni lapsena represseerituid hakati vabastama.”
Millal nad Eestisse tagasi jõudsid?
„1947. aastal. Hakkas levima kumu, et lapsena Siberisse toodud võivad koju sõita. Pärast seda hakkas küladest ka massiline põgenemine ja onu Kaarel võttis samuti pika põgenemistee ette. Luba kojusõiduks ta ootama ei jäänud. Pikaks teekonnaks valmistudes kuivatas ta endale toidumoonaks leivatükke. Sõitis siis tuhandeid kilomeetreid kaubarongide vagunite vahel, kuhu aitajad inimesed ta vahel rihmadega redeli külge kinni tõmbasid, et poiss vagunite vahele ei kukuks. Jõudnud Eestisse, varjas Kaarel ennast kõigepealt Lõuna-Eestis vanatädi juures. Siis liikus juba Jõgeva poole, sai endale isegi dokumendid ja pääses lõpuks õppima Tallinna tööstuskooli.
Ema jõudis Eestisse ametlikult juunis 1947 ja saabus Põltsamaale sugulaste juurde.”
Tiiu ja Kaarli Eestisse jõudmine oli sugulastele kindlasti nagu välk selgest taevast?
„Ootamatu oli see kindlasti, sest nii nagu nad 1941 suvel ära viidi, midagi enamat sellest ei hetkest ei teatud. Vanaisa hukkus 1944. aasta kevadel Saduküla lähedal metsas teadmatusega, kuhu ta naine ja lapsed viidi. Ja nüüd olid Tiiu ja Kaarel korraga Eestis tagasi.”
Mis edasi sai?
„Ema sai Põltsamaal oma vanatädide juurde korterisse ja hakkas tööle vanas Sinka plekitööstuses raamatupidajana. Elutee viis ema nüüd taas kokku ka vanema venna Üloga, kes lõpetas sõja väeosa staabi käskjalana pärast seda, kui venelane üle Emajõe tuli. Onu Ülo taganes üle Torma Virtsuni välja. Seal pakkus väeosa komandör laevasõitu Saksamaale. Kes ei soovinud, võis minna kuhu ise tahtis. Ülo otsustas Eestisse jääda ja tuli Jõgevale tagasi. Varjas end siin ümbruses mitu aastat, viimati Paduvere külas Essmani talu lakas. Kuni kõigile neile, kellel veresüüd polnud, pakuti võimalust ennast legaliseerida.
Nii tuli ka Ülo „metsast” välja. Leidis endale kaasa ja neil sündis esimene laps, kellele pandi minu ema nimi – Tiiu. Ema hakkas siis käima Põltsamaalt oma vennaperet vaatamas ning tutvus Paduveres juba minu isaga, Otto Aluojaga. Ning 1949 maikuus abiellusid ema ja isa Põltsamaal.
Kõik oli ilus seni, kuni võimuorganuid leidsid, et 1947. aastal vabastati Siberisse saadetud lapsed ekslikult ning neid hakati 1950. aastal jälle üles otsima, et Siberisse tagasi saata. Lihtne see polnud, sest paljudel neidudel olid ju nimed seoses abiellumisega vahepeal juba muutunud.”
Jälle üks küüditamislaine, millest tegelikult ei teatagi midagi?
„Meil räägitakse kahest küüditamisest, juuni- ja märtsiküüditamisest. Aga tegelikult toimusid arreteerimised ja küüditamised kogu aeg. Algasid need 1940 suvel, kui inimesed hakkasid lihtsalt vaikselt kaduma ja sama jätkus ka 1950ndate alguses. Nii et see ei olnud enam küüditamine, vaid arreteerimine.”
Su ema saadeti siis uuesti Siberisse?
„Põltsamaa kandis oli keegi Siberis olnud KGB koputaja, kes teatas ka organitele, et Tiiu Tiimani uus perenimi on Aluoja ja ema arreteeriti. Otse töö juurest ja kõigepealt viidi ta Viljandi vanglasse. Kui isa sellest kuulis, võttis ta jalgratta ja sõitis Paduverest Viljandisse. Nad said seal isegi kokku. Üks ühel pool võret, teine teisel pool ja ainult nutsid.
Ema, kes oli siis 24aastane, oli nii-öelda tapivang, keda läbi laagrite veeti. Viljandist viidi ta Tallinna Patareisse ja sealt edasi Leningradi Kirovi vanglasse. Seda viimast pidas ema kõige õudsemaks kogemuseks elus. Nad olid seal ühes kongis kohapealsete vangidega, keda piinati. Naised toodi ülekuulamistelt tagasi, kes olid peast segi läinud… Ja Leningradist viidi ema täpselt tagasi sinna, kus ta oli aastatel 1941–1947, Kolominskije Grivõsse. Nagu kord ette nägi.”
Kuidas siis vanemad uuesti kokku said?
„Kui isa kuulis, kus ema on, otsustas ta talle järele sõita. Isa vene keelt ei osanud ja sõitis kõigepealt Tallinna ning otsis Kaarli üles. Lootuses, et Kaarel koos temaga Siberisse sõidaks. Kaarel, kes õppis siis tööstuskoolis, loobus, et tema ei lähe enam kuhugi. Ja isa võttis siis käe otsa kümneliitrilise mannergutäie soolaliha, pani akordioni üle õla ning sõitis vabatahtlikult Siberisse, emale järele. Isa oli selline dekabristimees.”
Ja saigi ema kätte?
„Muidugi ja hakkas elama samades tingimustes nagu sinna küüditatu. Ta käis Siberi aastate jooksul korra isegi Eestis, sest ta oli ju tegelikult vaba mees. Ning varsti võeti ka onu Kaarel Tallinnas kinni ja saadeti samasse kohta, kust ta kunagi põgenes. Siberisse jõudis ta otsaga tagasi 1951. aasta algul.”
Siis oli elu Siberis ilmselt juba veidi lihtsam? Või nii lihtne kui see üldse olla sai.
„Eks kindlasti, elu oli natuke edasi läinud. Isa ja Kaarel ehitasid muldonnist elamiskõlbuliku maja, mille ehitusel kasutasid seedripalke. Õue peale ehitas isa ka sauna.
Toidumuret vist enam ka polnud, või mis laps sellest aru saab. Raha juba liikus ja mitme pere peale oli meil isegi lehm. Isa töötas siis kohalikus MTJ-is lukksepana, oli täitsa kultuurne elu. Siga kasvatati, nahk tuli küll riigile anda.
Ja muidugi oli Siberi mets rikas. Näiteks seedrikäbid, millest sai pliidi all küpsetades suured tuumad kätte, olid väga maitsvad. Või see, kuidas naised tassisid taigast pangedega, mis olid kaelkookude otsas, vaarikaid. Need oli nii suured ja küpsed, et natukese ajaga tõusis mahl marjadele peale ja siis võisime lastena otse pangedest seda vaarikamahla juua. See oli võrratu maitse ja lõhn.
Aga külm oli küll. Meelde on jäänud hirmus külm talv, mil võeti ka kanad ja seapõrsas enda elamisse. Mäletan, et minu ülesandeks oli toas siis põrsa järele valvata, et see põrandale ei kuseks. 1953 septembris sündinud väikevennal Jüril oli sangaga pissipott, millega ma pidin siis peale passima, kui põrsas häda hakkas tegema. Nii kui nägin, lükkasin põrsale poti kohe alla, et põrandat ei rikuks. Täitsa tõsine töö oli.”
Kas said lapsena vene keele selgeks?
„Mitte eriti, sest kodune keel oli ju eesti keel. Ja eestlasi elas seal ümberkaudu mujalgi. Nii et vene keel väga külge ei jäänud.”
Millal Eestisse tagasi jõudsite?
„1956 septembris, see oli pikk teekond. Kõigepealt sõitsime mööda Obi jõge suure rataslaevaga, mille tiivad käisid läbi vee ikka kouh-kouh-kouh… Novosibirski raudteejamas ootasime mitu päeva rongi ja ma läksin seal vahepeal kaduma. Nutsin siis kusagil perroonil ja üks lahke vagunisaatja tuli küsima, kus mu vanemad on? Ma ei osanud aga vene keeles muud midagi, kui korrutasin: „Papa, mamma, Jurka.” Ehk siis isa, ema ja Jüri. Kuni isa tuli ja mu päästis.
Lõpuks astusime Pedja jaamas rongilt maha ja hakkasime neljakesi Paduvere poole sammuma.”
Milline oli Sinu esimene mälestus Eestist?
„See, et nägin elus esimest korda kivi. Hakkasin jaamast tulles vana Pedja meierei juures neid kohe maast üles korjama ja oma kummiga ülestõmmatud dressipükste taskutesse toppima. Sest ma polnud kive ju varem elus näinud. Siberis oli ainult must ja kohev muld, ei ainsatki kivi. Korjasin kive seni, kuni püksid alla vajusid. Siis ema ütles, et lõpeta ära, neid kive on meil kodus veel rohkem.
Kui Paduveres isakoju õuele jõudsime, võtsid vanaisa ja vanaema parajasti aias peeti. Vanaema jooksis vastu ja nuttis tükk aega ema ja isa najal. Siis vaatas minu poole ja ütles juba kerge lõõpimisega: „Noh, ja kes see väike venelane on?““
Aga Sinu emapoolne vanaema Elsa, millal tema Siberist tagasi sai?
„Tema jõudis Eestisse tagasi 1970. aastal. Pärast Karaganda vangilaagrit oli ta veel asumisel ja siis läks elama poeg Ülo pere juurde Intasse. Kui ta pärast kolmekümneaastast karistusaega koju tagasi jõudis, rääkis ta eesti keelt juba kerge aktsendiga. Ja oli väga kibestunud, millest võis ka aru saada. Ta oli Siberis elanud 25+5 aastat. Kodus elas ta veel vaid kuus aastat, neist paar viimast raskesti haigena.
Ülo tuli Siberist tagasi aga veelgi hiljem, pärast tööstaaži täitumist, sest ta töötas seal pärast karistuse kandmist kaevurina ning sai topelttasu. Kaevurite tasu oli aga seal niigi kõrge. Nii et onu Ülo oli Venemaalt tulles tõeline härrasmees: kõva kübar peas ja lõikega mantel seljas. Tema uue perekonna lapsed asusid Eestisse elama alles pärast Venemaal koolide lõpetamist.”
Kas see, et Sa läksid pärast keskkooli EPA kooli metsandust õppima oli Siberi aastate mõjutusel?
„Täpselt. Mind saatis kogu aeg selline imelik tunne, et nagu kardad kodust ära minna, järsku ei saagi enam tagasi tulla. Millest selline seisund sisse tuli, ei tea. Mets tundus mind rahustavat.”
Viimased seitse aastat oled vedanud koos abikaasa Reedaga Jõgevamaa Represseeritute ühingut. See on olnud asjade loogiline jätk?
„Eks ma osalesin varem ka nende traagiliste tähtpäevade mälestushetkedel, kuid 2012. aastast oleme kuulunud ühingu juhatusse. See pole mingi kohustus, vaid iseenesest mõistetav tegevus, mida keegi peab jätkab. Me kõik jääme vanaks, aeg teeb oma töö. Praegu oleme Reedaga ühingus ühed nooremad, aga ka meie läheneme seitsmekümnele.
Olevikus oleme kõik rõõmsad ja ootame, et helge tulevik paistab. Aga minevikuga on teine lugu. Paljud inimesed tunnevad end seepärast tõrjutuna, just alateadvuses, mis ei lase kunagistel haavadel paraneda. Seepärast peab keegi ka neid minevikuhetki hoidma ja mäletama.”
Viimaste aastatega olete rajanud Jõgeva raudteejaama lähedale kauni mälestuste kompleksi. See töö käib seal kogu aeg edasi?
„See, mis seal enne valitses, oli rõve. Hooldamata põlispuud, millel istusid hakiparved ja keset maa-ala suur poriauk. Pärast seda, kui sinna oli mälestuskivi pandud, oli kogu ümbruskond rääma jäetud, mis oli tegelikult Siberisse küüditatute suur solvamine.
Kui kunagi oma ideega linnavalitsusse sammusin, et hakata raudteejaama juurde rajama siit viidud inimestele mälestuspaika, pakkus toonane linnapea selleks võimalust Alveri muuseumi kõrvale parkimisplatsile, kus praegu prügikonteinerid seisavad. Et tõstame kivi sinna… See andis mulle vastupidise tõuke.
Eks kõik ole suhtumise küsimus. Näiteks Jõgevamaa oli üks viimaseid, kes Pilistvere kivikangrusse pani oma maakonna kivi. Kunagi kui teised maakonnad sinna oma kive viisid, tehti seda maavalitsuste eelarvest. Kui meie hakkasime panema, siis maavalitsus seda ettevõtmist ei toetanud. Käisin ka omavalitsusliidus selle rahastamisest rääkimas, kuid ega sind sellistes kohtades eriti ei kuulatagi. Maakonnast oli sellele null toetust.
Praegust mälestuskompleksi oleme vaikselt aastast aastasse arendanud. Kohusetundest oleme seda teinud. Nii nagu võimalusi on, igal aastal natuke edasi. Vastavalt sellele, kuidas raha on. Ega kui keegi seda ei teeks, ka ei juhtuks midagi. Aga kui teha, siis tahad midagi sellist rajada, kuhu inimestel on alati soov minna ja olla. Mis neid kõnetab. Seepärast ongi ühingu tegevus olnud laias laastus üks lõputu raha otsimine, et jälle midagi ära teha.”
Ants Aluoja
Sündis 14. juulil 1951 Vene NFSV-s Tomski oblastis Tšainski rajoon ja Kolominskije Grivõ küla
Haridus:
Vaimastvere 8klassiline kool
Jõgeva keskkool
EPA metsamajanduse teaduskond 1974
Töö:
Kohtla-Järve rohelise vööndi metsamajand 1974–1979
Laiuse metsaülem 1979–2000
MTÜ Jõgevamaa Represseeritud juhatuse liige
Pere:
abikaasa Reet
Lapsed Riina, Tarvo, Liivi, Pille, Piia
Lapselapsi 8
TIIT LÄÄNE
