Virve Peterson ja Ivar Soo tegid 1996. aastal Jõgeva linna lihapoe, mis sai nimeks Seveli (sea- ja veiseliha) äri. Kriisidest ja konkurentidest hoolimata on äri tänaseni vastu pidanud ja tähistab varsti veerandsajandat sünnipäeva.
Alguse sai lihamüük Jõgeva aleviku sööklast, kus Virve oli kassapidaja-laohoidja. „Minu tööülesanne oli ka majandi lihamüük,“ meenutas ta. Mõne aja pärast ei tahtnud majandid enam sööklaid ja Virve pidi endale uue töö otsima.
„Mul oli juba Mustvee turul n-ö käpp sees, käisin sealgi liha müümas ja me kasvatasime siis ise ka sigu,“ rääkis Peterson. Kulukas ja tüütu oli igal hommikul Mustveesse sõita, kuid siis ühel päeval oli võimalik Jõgeva peatänaval kinnistu osta.
„1996. aastal sai see maja ostetud, järelmaksuga. Ruumides, kus asub meie lihapood, polnud varem üldse mingit müügikohta, seal hoiti küttepuid. Mõtlesin, et minu jaoks on elu otsas, kui põrandast läbi, poolenisti keldrisse vajusin,“ tuletas Virve emotsioonirohket algust meelde.
Inimesed uskusid
Virvel ja Ivaril, kes koos seda ettevõtmist alustasid, polnud korraga kogu raha välja käia. „Olen alati öelnud, et mul on sügav lugupidamine ja austus nende inimeste vastu, kes meid toona usaldasid. See oli ikka väga suur asi,“ rääkis Virve.
Siiamaani majandab Virve Peterson FIEna. Tütar Karin teeb raamatupidamist ja Tiina aitab poes.
Lihapood pole ainuke, mis selles Suure tänav majas number 15 toimetab. Läbi aegade on olnud eri naabreid. Praegu töötavad majas üks kasutatud riiete ja üks uute riiete äri. Õuepeal on Volli kasutatud mööbli pood.
Seveli äri algus oli uhke. „Kuna olime Jõgeval ainukesed värske liha müüjad, oli meil hommikuti järjekord ukse taga. Omamoodi on iga suurema poe jõudmine Jõgevale meie käibest tüki hammustanud,“ nentis Virve Peterson. Ka Vasula lihapoe avamine Tartu lähedal viis nii mõnedki kliendid.
Seveli poe eelis on värske ja kodumaine liha. Sellest poest ei tule kaasa pakendihunnikut, nagu suurest poest plastkarpidesse ja kilekottidesse pakitud värsket liha ostes. Ning saad täpselt niisuguse tüki ja niipalju, kui vaja.
„Sageli tuleb klient ja ütlebki, et lõika mulle just siit kolm viilu, mul panni peale täpselt niipalju mahubki. Omal ajal käis poes Voore Volli ja rääkis, et kui tema toob Seveli poest hakkliha, viksib kass saapad ka ära, aga kui mujalt, tuleb ise viksida,“ rääkis Virve.
Seni on Seveli pood üle elanud kõigi ketipoodide tuleku Jõgevale. Praegu eriolukorras läheb küll tunduvalt vaiksemalt, sest linn on ju rahvast tühi.
„Sel päeval, kui eriolukord välja kuulutati, oli küll rekordmüük, nagu pensionipäeval või jõulude eel,“ ütles Tiina Guske.
Kuigi kohustust uksi kinni panna väikepoel eriolukorras ei olnud, satub siiani poodi vanu kundesid, kes imestavad, et pood ikka veel lahti on.
Varustajatega vedanud
Lihaga kauplemine nõuab head närvi ja omajagu ennustajavõimet. „Lihamüügiga pole nagu saapamüügiga, et paned välja ja vahet pole, kas seisab seal nädala või kaks. Kui ära ei müü, võib need keldrisse viia ja järgmisel aastal jälle välja tuua. Aga liha ütleb mulle kõige hiljemalt kolmandal päeval, et ära mind enam leti pääle pane,“ selgitas Virve Peterson lihakaubanduse eripära.
„Kui alustasime, käisime ise mööda talusid liha kokku ostmas. Kui tuli kord, et peavad olema sertifitseeritud tapamajad, saime palju liha majanditest. Aga nüüd tuleb juba aastaid meie kaup Hulja väiketapamajast. Nende sead on eranditult ümbruskonna sigalatest, seega puhas Eesti kraam,“ rääkis Virve, kellel enda sõnul on varustajaga vedanud.
„Mul on õnneks paljude inimestega ilmas vedanud,“ arvas ta.
Veiseliha, mis ühte silpi pidi on ärinimes sees, on ajuti müüdud ja siis jälle mitte. „Jõgeval ei ole eriti loomalihaostjaid. Inimesed vist enam ei oska seda teha ja kallim on see ka. Veis on suur loom, teda ei jaksa realiseerimisaja jooksul ära müüa ja poole looma kaupa ei tapa sulle ju keegi.
Praegu oleme proovinud müüa Andrese talu lihaveise liha. See on väga kvaliteetne ja vaakumpakendis, nii on realiseerimisaeg pikem. Kallim on see küll, aga hullult maitsev,“ teadis rääkida Karin Peterson, kes loomalihast lugu peab.
Ka lambalihaga on Seveli äri kunagi kaubelnud. Siiani on Jõgeval üksikuid inimesi, kes selle vastu huvi tunnevad, aga viimane lambakauplemise kogemus, veel krooniajast, oli proua Petersonile liig.
„Ostsin kasvatajalt lamba, mul oli enne kokku lepitud lamba hind ja kaalu järgi maksin. Aga ta oli nii rasvane ja lambarasva keegi ju ei söö. Pidin teda koorima hakkama, ja ülejäänut ei õnnestunud ka korraliku kasuga müüa. Sain selle lambaga kõvasti vastu pükse ja mõtlesin, et enam mitte iialgi,“ meenutas ta.
„Väga tahaks loota, et meie pood kestaks ikka 25. sünnipäevani välja! Sinna on raske tee käia ja sõltub peale meie ka kundedest. Aga oleme tublid olnud, sest kõik väikesed lihapoed, mis on Jõgeval vahepeal värsket liha müünud, oleme üle elanud!“ on Virve Peterson täis optimismi.
ANDRA KIRNA
