Kuna Jõgeval Ahti Seppeti näitust varem toimunud ei ole, siis valis kunstnik siia läbilõike kogu oma loomingust: näha saab tema töid skulptuuridest kuni aktimaalideni. 1980. aastate alguses alustas ta esinemisega noorte- ja ülevaatenäitustel ning äratas kohe ka tähelepanu oma töödes peituva iroonia ja kerge absurdinihke tõttu. Ta tööd on jõulised, mängulised ja huvitavad.
Ahti Seppet on inimesena siiras ja õiglane. Seda joont märkisid näituse avamisel ka kunstiõpetajad, kes teadsid oma kogemustest ütelda, et kunstniku sisemaailm kandub tahes või tahtmata ka tema töödesse. Seppeti energia ja jõulisus torkasid muuseumi juhatajale Toomas Murule silma juba paljude aastate tagusel esmakohtumisel kunstimuuseumi kohvikus. Esmapilgul tundus, et tegu on kunstist päris kauge inimesega, sest kunstnikukarakteri esmaseks tunnuseks peeti tollal pigem nukrat pilku ja längus õlgu. Seppet oli aga nooruses vabariigi tasemel poksija ja harrastanud ka sõudmist. Aktiivse sportliku eluhoiaku on ta edasi andnud ka oma poegadele.
Valdava osa Jõgeva näitusest moodustavad aktid, millest spontaansem ja lakoonilisem osa on maalitud kohvi ja veiniga. Siinkohal väike kõrvalpõige aktimaali ajalukku. Kunstiajaloolane Krista Piirimäe on märkinud, et ühed esimesed üleni palja naise kujutised maalikunstis ? Veenus ja graatsiad ? olid pärit Vanast Roomast. Need olid kasutusel ka Pompeij bordellides, mille paljurahvuseline klientuur ei osanud alati kohalikku keelt ning osutas endale poosi valides lihtsalt meelepärasele seinamaalingule.
Patune kehaKristliku arusaama järgi oli alasti keha patune. Inimest võis kujutada ilma rõivasteta vaid paradiisist väljaajamise stseenis ja ka siis viigilehtedega. Renessansi ajal toimus teatud vabanemine: tulid nii Botticelli maalid süütute tütarlastega kui Tiziani ümarate vormidega meelelised armastusjumalannad. Tõeline kunst jäi piirile, kus ühel pool naisekehas avalduva jumaliku täiuslikkuse ja teisel pool naise kui maise lihaliku olendi kujutamine. Aktimaali tõeline tõus algas 19. sajandi lõpul, Eestisse jõudis see laine alles 1930. aastatel. Renoir? aegses Pariisis ei olnud puudust kaunitest modellidest. Kunstnik asetas nad sündsatesse olukordadesse ja poosidesse ning nad lausa õhkusid headusest ja emadusest ? kunstnikud seadsid ülesandeks edasi anda turvatunnet.
Alates 20. sajandist tuli sellesse teemasse sümbolistlikus kunstis levinud ?fataalsete? naistega murrang, mille üheks ilminguks on ka Ahti Seppeti kunst. Seppeti viimaste aastate kunst tundub olevat rõhutatult erootiline, kuid see on vaid asja väline külg. Naise keha on tema jaoks pigem kui märk mehe ja naise vahelistest pingelistest suhetest. Tema kunstis ei ole helget ja puhast armastust, see räägib ilust, valust, kirest ja elujõust. Seppeti joon on tundlik ja väljendusrikas ning samas hoogne.
Mappi tagasi
Kui meile tundub, et kunstis on juba kõike tehtud ja nähtud ning seega ei peaks miski nagu enam üllatada suutma, siis on see petlik. Inimeste vajadused ja ootused näitusele tulles on alati erinevad. Kui üks rõõmustab huvitava vormikäsitluse või professionaalse pintslitöö üle, siis teist võib alasti inimkeha lihtsalt häirida. Ka koolis tekkis alles hiljuti üheksanda klassi tunnis olukord, kus noored ei suutnud katkestada itsitamist enne, kui paljast naisekeha kujutav repro oli mappi pandud. Ometi on nii telerist kui netist võimalik näha kõike, mida vaid ette kujutada suudad. Suhtumine nähtavasse kujundatakse juba kodus ? või jääb see pigem sageli kujundamata. Aga just sellistele pingetele ja peidetud muredele viitab ka Ahti Seppeti kunst. Kes julgeb, otsib ja elab, sellega leiavad ta tööd ühise keele.
Skulptuuridest saab näitusel vaadata kolme: “Naine?, “Leda ja luik? ning “Pettur?. “Pettur? räägib eelkõige enesepetmiskunstist. Sellesse on kunstnik peitnud ebamugavad mälestused, mida vahel justkui nurga tagant piilutakse, mida on piinlik meenutada ja millele mälus pigem uued leebemad tähendused ja seosed omistatakse.
Näitus on huvilistele avatud oktoobri lõpuni.
HELI JÄRV
