Nii hõiskas Vana-Vigala kooli esimese aasta sepaõpilaste ansambel üleeile Jõgeva kultuurikeskuses oma kooli vilistlaste sepatööde näituse avamisel. Lisaks karmidele sepapoistele on ansamblis ja sepa eriala kursusel esindatud ka õrnem sugu, nimelt õpivad juhendaja Gunnar Varese käe all lisaks kümnele noormehele ka kaks neidu: Liisimari Randjärv ja Triin Kukk.
Kuidas te sepaameti enda jaoks leidsite?
Liisimari: Minule andis hingelist jõudu sepaameti õppimiseks fakt, et mu vanaisa oli sepp ning mul on kodukohas vana sepikoda, mida pole küll mitukümmend aastat kasutatud. Kunagi on mul soov see uuesti käima panna ning seal tegutsema hakata. Huvi metalli ja selle töötlemise vastu tekkis mul gümnaasiumis.
Triin: Mina olen eluaeg hästi intensiivselt muusikaga tegelenud ja läksin seda isegi Viljandi Kultuuriakadeemiasse õppima. Mingi aja pärast mõistsin, et muusikaõpingud ei suju ning tekkis soov õppida midagi hoopis teistsugust, kuid samas hoida oma haridusteel ka rahvuslikku joont. Lisaks sellele sain teada, et mu vanavanaisa ja vanavanaema olid sepad, mis oligi minu jaoks midagi ürgse kutse laadset.
Kuidas leidsite Vana-Vigala kooli?
Triin: Mul mõned sõbrad olid varem sepaametit õppinud ning nende kaudu sain sellest koolist teada.
Liisimari: Huvi metallitöötlemise ja sepaameti vastu pani mind tegutsema ning nii ma Internetist Vana-Vigala kooli leidsingi.
Kas sepatöö neidudele liialt raske pole?
Triin: Füüsiliselt midagi väga ületamatut pole. Poistel on kindlasti jõudu rohkem, et mõni materjal kiiremini läbi raiuda, meil võtab see lihtsalt kauem aega. Praegu ma tunnen ennast füüsiliselt tugevamana kui pool aastat tagasi. Jaksu ja võhma on juurde tulnud.
Gunnar: Siiski pole rõhk sepatöö juures mitte jõul, vaid osavusel.
Kui tihti palute poistelt abi?
Triin: Üldiselt ei ole meil abi tarvis läinud. Loomulikult, kui me abi palume, siis tullakse appi. Me saame ka üksteist aidata. Mul pole vahet, kas kutsun appi mõne poisi või Liisimari.
Liisimari: Me tahame rohkem ise teha, vahel on tarvis neid liiga abivalmis poisse eemale ajada, et saaks ise midagi ära teha.
Gunnar: Ega sepatöö polegi alati iseseisev töö. Ka vanasti tehti sepatööd mitme mehega, üks hoidis, teine lõi peale jne.
Kas poole aastaga on sepatöö juba päris selgeks saanud?
Gunnar: Kuna algteadmised ja töövõtted on nüüdseks selged, siis teevad õpilased oma vabast ajast väga põnevaid asju, mis programmi ei kuulu. Need on sellised nipsasjad, mida tehakse enda tarbeks või kingitusteks.
Nüüd te vist enam kaubanduskeskusse kingitusi ostma ei lähe?
Triin: Nüüd tõesti ei tunne tarvidust kingituste peale raha kulutada. Sepikojas olen kõik ise valmis teinud.
Kas sepatöö on teie jaoks pigem kunst või pelgalt rahateenimise võimalus?
Liisimari: Ma ei usu, et hakkan selle tööga kunagi püsivalt leiba lauale teenima, kuid selline võimalus on mul siiski olemas.
Gunnar: Siinkohal need asjad põimuvad. Sepatöö ongi üks kunstivorm, millega endale elatist teenitakse. Tänapäeval ei tähenda sepatöö hobuse rautamist või adra seadmist ning parandamist. Sepised on siiski pigem dekoratiivse tähendusega.
Teie kursusel on ka oma ansambel. Kuidas see juhtus?
Gunnar: (kavalat muiates) Tegelikult on meil sisseastumisel ka muusikatundmise katsed. Aga tegelikult juhtus sel aastal nii, et pea pooled kursuslased mängivad mingit instrumenti. Enne esimest sepatööde näitust arutasime, et võiks mingisuguse loo teha ja siis avamisel ette kanda. Praeguseks on meil juba ligi kümme lugu, mis ühiselt selgeks õpitud.
Mida annab sepatöö teile lisaks kutsetunnistusele?
Triin: Soovitaksin kõigil huvilistel sepaametit proovima tulla. Need, kes pole pärast gümnaasiumi lõpetamist otsustanud, mida edasi teha, ning kellel on huvi sepatöö vastu, tulgu kindlasti proovima, kasvõi aastaks. Selle aja jooksul saab õpilane oma füüsist parandada ning käelist osavust arendada.
Liisimari: See on kindlasti üks vajalik kogemus terveks eluks.
Gunnar: sepatöö kogemus avardab kindlasti ka õpilase maailmapilti, õpilane hakkab mõistma metalli hoopis teisiti.
Mida kavatsete teha pärast kahte aastat, kui sepa ametitunnistus käes?
Triin: Praegu ma leian, et lähen kindlasti ka mingit humanitaarset kõrgharidust omandama, kuid loodan, et saan kursuselt selliseid sõpru, kelle juurde pühapäeviti sepistama minna.
Liisimari: Peamine eesmärk on siiski koduse sepikoja taastamine. Lisaks sellele on soov veel õppida ehtekunsti ning seda sepatööga ühendada.
iii
EILI KOITLA
