“Oh, tule, noor ja tugev mees…,” meenub tahtmatult laulurida, nähes Erkit seal Reinu talu omaaegse laudahoone juures rahuliku moega ringi takseerimas. Sellesse paksude müüridega hoonesse on Erki jõudnud sisse seada juba sepikoja ning ühtlasi asutada ka oma firma, mis kannab nime Alas OÜ. Maja ja kogu ümbrus vajab veel korrastamist, mis nõuab aega ja raha. Aga kiiret ju pole. “Asju tuleb rahulikult võtta. Ega elu ei seisne ainult rabamises. Küll ajapikku tuleb kõik,” leiab Reinu talu tänane peremees. Pisipoeg Marten tatsab ema Estri saatel õuele, tütretirts on koolis.
Võinuks varem tulla
Erki tunnistab, et ei kahetse Annikverre kolimist, kuigi kõigega on tulnud siin nullist alustada, nii elamise kui ka tööga. Kahetseb pigem seda, et varem ei tulnud. Maja on pärast vanaema surma kuusteist aastat tühjana seisnud ja on sõnadetagi selge, mida aeg tühjalt seisnud hoonetega teha võib.
Aga tulekuplaane varem ju polnud. Raplamaal, kust Erki siia tuli, elab endiselt ta ema. Vanaema kodus sai omal ajal veedetud koolivaheaegu ja aeg-ajalt külas käidud. Ega varasemas nooruses sellist mõtet küll pähe ei tulnud, et Annikverre kunagi päriselt elama võiks tulla.
Oma senises elus on Erki jõudnud teha nii sepatööd kui ka ära proovida pealinnaelu, tegeldes seal mõnda aega isikliku autoremondifirmaga. Nüüd teab ta vähemasti, et Tallinna ei läheks enam elama mingi hinna eest ja seesugune firma, kus käib pidev närviline sebimine ja pead järjest ennast tõestama, ei tõmba enam sugugi.
Kuigi esialgu plaanitses Erki Annikverre elama asudes luua endale vaid hobisepikoja, pani elu siiski asjad nii paika, et kujunes välja omaette töökoht ja isiklik firma. Nagu ta ise ütleb, tulid asjad tema juurde ise ? probleemivabalt nagu alati. “Tekkis lihtsalt vaba aega,” ütleb ta. Igatahes tööpuuduse üle Annikvere sepal praegu põhjust kurta ei ole, pigem kummitab hoopis ajanappus, seda enam, et kodu sisseseadmine nõuab samuti oma osa.
Omaette on parem
Tehnikahuviline ütleb Erki ennast olnud olevat juba lapsepõlvest peale. Omal ajal oli ta tegutsenud ka küla kardiringis. Sepatöö juurde jõudis ta aga pärast sõjaväeteenistust 1992. aastal, kui läks kuulutuse peale ennast sepa abiliseks pakkuma. Peamised töövõtted käes, sai juba omal käel edasi õpitud. Raplas töötati mitmekesi. Omaette on aga tunduvalt parem. “See töö on nagu jalgrattasõit, ei ta unune,” märgib Erki vahepealset autoremonditööd silmas pidades.
“Vahepeal on ikka paar korda sajandid vahetunud,” muigab Erki, kui otsime tema sepikojas suurt haamrit, millega ajast aega ikka sepatööga seostatud on. Tema paneb tuliseks aetud rauale haamri vuhisema hoopis elektri väel.
Töökoja sisseseadmine on mõistagi nõudnud omajagu kulutusi ja aega. Aga kõik on oma ja omaette. Ja see on suur väärtus. “Soe töö ju. Töösoe ihus ja vähemalt ninaalune alati soe. Aga talvel oli mul siin ruumis ikkagi oma viisteist kraadi üldiselt sees. Eks siin annab veel edasi teha. Muidugi, Rapla meeste vastu ei saa, nendel ju tuulik. Aga teisest küljest, mul ju teine suunitlus, ega oma koju lausa turiste ka ei tahaks,” arutleb Erki.
Küünlajalgadest tuulelippudeni
Kõige enam on Erkil seni teha tulnud konkse, nagisid, koputeid jms. Aga ka kõikvõimalikke muid asju alates küünlajalgadest ja aiaväravatest kuni tuulelippudeni. Kõige huvitavama tellimustööna meenub üks eripärane aknavõre. Enamasti aga ei teata tellima tulles eriti täpselt, mida tahetakse. Nii on tulnud tihtilugu olla ka disaineri eest.
Aga sepatöö nõudvat ikka enam mõistust kui jõudu, teab Erki kinnitada. See asjaolu, et omaaegses talulaudas, kus Erki oma sepikoja sisse seadnud, olevat kolhoosi ajal olnud kolhoosi hobusetall, ärgitab mehelt küsima, et kas ta ka hobust rautada oskab. “Ei ole ette tulnud,” tunnistab Erki ning leiab, et iga mees ei peagi tingimata kõike oskama, vastasel juhul võib olla nii, et ta ei oskagi midagi. Samas on ta kindel, et kui vaja, on võimalik kõike ära õppida.
Võrreldes mõne teise ametiga on Erki arvates sepatööga selline lugu, et selgitama ja tõestama siin midagi tõepoolest ei pea. On ainult kaks varianti: kas su töö inimestele meeldib või ei meeldi. Võimalikku konkurentsi ta aga ei pelga, sest on kindel, et igal sepal on oma käekiri ja oma võtted, mida ta töös kasutab.
Sepatööst teab üht-teist juba isegi Erki kaasa Ester, kes on vahel ka väiksemat haamrit peos hoidnud või mõne töö juures abis olnud. Nagu näiteks hiljuti sõlgede peale mustri löömisel. “Tegelikult on Ester rohkem ikka abitööjõud ja müügidirektor,” naerab Erki. Estril ongi tulnud üsna palju laatadel käia ja kaubelda. Nagu ta kinnitab, on sepatööd ikka nii palju kõrvalt näha ja käega katsuda saanud, et ära ennast petta ei lase: oskab eristada, mis needitud, mis keevitatud jne. “Ainult et naisterahval on harilikult meestele seda väga raske selgeks teha, et ta asjaga kursis on. Nad lihtsalt ei suuda seda uskuda,” võib Ester oma laadakogemuste põhjal öelda.
Tööpuuust Eestis ei ole
?Olen sellisest põlvkonnast, kus inimesel peab olema erinevaid kogemusi ja tuleb ennast paratamatult kõigega kurssi viia ning algpõhimõtteid omandada. Sinu elu sättima, tööd kätte tooma sulle juba ei tulda. Tegelikult aga tööpuudust riigis ei ole. Pigem ei viitsita teha. Kes teha tahab, see midagi ikka leiab. Kui mõni arvab, et palju lihtsam on abiraha järele minna ja külapoe trepi peal kehva elu üle kurta, siis on iseasi,” arutleb Erki ning leiab, et töönarkomaania on jälle teine äärmus, sellesse ei tahaks ka just laskuda. “Raha ja võim on suhtelised asjad. Ega seda raha ju kunagi kellegi küllalt ei saa. Kuid ma olen näinud ka edukaid, aga peast halliks läinud noori mehi.”
Reinu talu peremees Erki Mets hindab siiski üle kõige vabadust. “Ma ei mäleta, millal viimati kella helisemise peale olen pidanud hommikul üles ärkama. Ärkan oma bioloogilise kella järgi,” ütleb ta. Samas tunnistab, et on oma tööst vaba aja täiesti paika pannud. Puhkust kui sellist oma firmas ju pole. “Puhkame nii, et võtame endale lihtsalt vaba päeva. Või liigume mööda Eestit ringi. Vahel saab seda ka tööga ühendada, aga suvel käime ka niisama. Eesti on ju nii ilus ja polegi ju nii väike. Ainult Tallinna inimesed ei suuda oma Tallinnast Eestimaa peale välja tulla,” räägib Annikvere sepp Erki.
VAIKE KÄOSAAR
