Senise elu tähtsaimad viis minutit

Mai Simson (25) käis esimest korda lauljana laulupeol pärast Jõgeva gümnaasiumi üheksanda klassi lõpetamist. See oli 2007. aasta noortepidu “Ilmapuu lävel”. Oleks keegi talle siis öelnud, et juba kümne aasta pärast seisab ta laulupeo dirigendipuldis, oleks ta ütleja mõistuses ilmselt kahelnud. Aga homsel noorte laulupeol see tõepoolest juhtub: Mai juhatusel esitavad laulukaare alla kogunenud neidudekoorid Mari Kalkuni pala “Om laul”.


Kõnealune laul kestab umbes viis minutit. Need on vististi Mai Simsoni senise elu tähtsaimad viis minutit. Aga mõtteline teekond laulupeo dirigendipulti on kestnud palju kauem kui viis minutit.

Kui üldiselt peetakse Maid läbi ja lõhki Jõgeva tüdrukuks, siis tegelikult on ta sündinud Tallinnas. Ta polnud aastanegi, kui nende pere isa soovil tema kodukanti Jõgevamaale tuli. Algul elati mõned aastad Tormas, siis koliti Jõgevale. Kui Mai seitsmeseks sai, teatas ta vanematele, et tahab muusikakooli minna. Vanemad imestasid, sest nende meelest polnud tütrel muusikalist kuulmist ollagi, aga Mai jäi endale kindlaks. Kui teised lapsed läksid sisseastumiskatsetel eksamiruumi ema või isaga, siis Mai käskis emal ukse taha jääda. Ning tavapärase “Juba linnukesed” või “Põdra maja” asemel laulis ta eksamineerijaile Eesti hümni. Viis polnud küll päris see, mis Paciusel, ent tüdruk võeti ikkagi muusikakooli. Ning pärast õpetaja Anu Piiskoppeli järeleaitamistunde võis Mai juba viisipidajate hulka liigitada.

Tänavu kuuekümnendat sünnipäeva tähistavast Jõgeva muusikakoolist on noorel dirigendil üldse head mälestused. Et klaverierialale oli liiga palju tahtjaid, valis Mai akordioni, ent oli tegelikult selle pilli õppimiseks toona natuke liiga noor.

“Spetsiaalselt minu jaoks telliti kooli väike 48 bassiga akordion, aga kui see kohale jõudis, oli see minu jaoks juba väikseks jäänud,” meenutas Mai. “Spetsiaalselt minu pärast saeti ka ühel toolil jalad lühemaks: muidu ei ulatunud mu jalad põrandale. Ja kui ma väsinud olin, võttis erialaõpetaja Olga Tättar mu sülle. Ta hoidis mind väga.”

Ehkki Mai oli ise muusikakooli kippunud, tüdines temagi mõnikord harjutamisest, eriti siis, kui teised lapsed võisid väljas kelgutada, aga tema pidi mõneks konkursiks valmistumise pärast toas istuma ja harjutama. Isa, kes oli ka ise akordioni mänginud, ei lasknud Mail pilli nurka visata.

“Meil oli isaga diil, et kui olen pool tundi harjutanud, saan pool tundi temaga kaarte mängida,” meenutas Mai muiates.

Kustumatu elamus

Kui ta muusikakooli lõpetas, oli ta veendunud, et muusikaga pole tal elus enam suuremat pistmist. Aga Jõgeva gümnaasiumi üheksandas klassis õppides läks ta laste- ja neidudekoori laulma. Ja avastas, et koorimuusika maailm on väga põnev maailm. Sellise avastuseni aitasid jõuda muusikaõpetaja ja koorijuhi Maret Oja eriline karisma ja asjaolu, et Mai esimene koorilaulja-aasta lõppes noorte laulupeo ja sealt saadud kustumatu elamusega.

“Olin varem laulupeol käinud ainult pealtvaatajana. Aga laulukaare all lauljate seas seista oli midagi hoopis muud,” ütles Mai.

Lastekoorist “kolis” Mai varsti kooli segakoori, siis hakkas aga koos klassiõe Kristinaga käima ka Palamuse segakoori Kuus Õuna proovides: sedagi koori juhatab Maret Oja. Nii nägi ta ära ka ühe täiskasvanute laulukollektiivi “köögipoole”.

Muusika kõrval oli Mai gümnaasiumiaegseks kireks matemaatika. Selle aine riigieksamilt sai ta jackpoti ehk sada punkti.  Kui gümnaasium kuldmedaliga lõpetatud, ei suutnudki neiu koorimuusika ja matemaatika vahel valida, vaid läks õppima mõlemat: koorijuhtimist Heino Elleri nimelisse Tartu muusikakooli ja matemaatikat Tartu ülikooli. Õpinguid kahes koolis polnud muidugi lihtne ühitada. Et muusikakoolis on suur osakaal individuaal- ja rühmatundidel, pandi Mai sealne tunniplaan paika nii, et ta ka matemaatikaloengutesse jõuaks. Mõnel päeval tuli tal korda kolm Lossi tänavalt muusikakoolist Liivi tänavale ülikooli matemaatikamajja traavida: ikka mäest üles ja alla.

“Mäkkeronimise maitse tuleb praegugi suhu, kui selle peale mõtlen,” ütles Mai.

Kolme aasta jooksul (just nii kaua kestsid koorijuhtimise õpingud Karin Herne käe all, aga ka matemaatika bakalaureuseõpingud) sai Maile selgeks, et matemaatikal ja muusikal on palju ühist. Arvo Pärdi tintinnabuli-stiilis teosed kõlavad Mai sõnul näiteks esmapilgul keeruliselt, aga kui valemi kätte saad, selgub, et kõik on puhas matemaatika.

“See on jube põnev,” kinnitas Mai.

Bakalaureusetöö kirjutaski ta teemal “Matemaatika võimalikest rakendustest muusikas”. Ent see oli tema jaoks üksiti hüvastijätt matemaatikaga, sest muusikamaailm tundus märksa paeluvam. Osalt kindlasti tänu sellele, et Mai oli Elleri-kooli ajal päris hea koorijuhipraktika saanud.

Palamuse segakoori Kuus Õuna lauljana mäletan minagi seda päeva, kui Maret Oja oma endise õpilase, kes oli selleks ajaks ainult kuu-paar Elleri-koolis õppinud, proovi ajal ootamatult koori ette kamandas. Laul, mida Mail juhatada tuli, oli Miina Härma “Ei saa mitte vaiki olla”.

“See oli hirmus: ma ei osanud oma kätega mitte midagi peale hakata ja mul polnud aimugi, kuidas ennast lauljatele arusaadavaks teha,” meenutas Mai.

Aga targa mentorina jätkas Maret oma õpilase regulaarset koori ette “kupatamist” ja vähemasti minul on olnud Mai dirigendiks kasvamist ääretult huvitav jälgida. Kui algul tundus ta ujedavõitu, siis peatselt sai selgeks, et tegelikult on ta päris sõnakaks, tabava ütlemisega ja muusikalises mõttes nõudlik.

Koor pole klaver

Üsna pea sai Mai ka päris oma koori. Ta oli poolteist aastat koorijuhtimist õppinud ja 19 aastat vana, kui Tartu laulupeomuuseumist tuli Elleri-kooli kiri, et muuseumi juurde soovitakse segakoor luua ning sellele oleks vaja dirigenti.

“Mina ajasin kohe käe pikale, et kontakttelefoni number enda kätte saada,” meenutas Mai.

Algus oli siiski ka seal raske. Mai mäletab, et kõik see, mida ta esimese proovi jaoks kavandanud oli, sai kolmveerand tunniga läbi ja edasi ei osanud ta enam midagi teha.

“Mul oli endaga palju rohkem tegemist kui kooriga,” kinnitas Mai, ent lisas, et mida varem koorijuhiks pürgija päris koori ette pääseb, seda parem. Koolitundides asendab koori ju klaver, aga klaver on võimeline kõike mängima. Talle pole näiteks vaja hingamisvõimalust anda, nagu lauljale. Seda, kuidas kooriga ümber käia, saab õppida ainult päris lauljate ees seistes.

Laulupeomuuseumi kooriga tegeles Mai 2014. aasta laulupeo ettelaulmisteni, siis andis ohjad üle, sest õppis juba Eesti muusika- ja teatriakadeemias (EMTA) ning Tallinna ja Tartu vahet sõitmine muutus liiga väsitavaks.

EMTA magistriõppe lõpetas Mai tänavu enne jaanipäeva. Akadeemias oli tema erialaõppejõuks algul Veronika Portsmuth, hiljem Tõnu Kaljuste.

“Koolkond ei muutunud,” ütles Mai, viidates sellele, et Portsmuth on Kaljuste õpilane.

EMTA-s õppimise aega iseloomustas Mai kui edasiliikumist keerulisemate ja sisukamate muusikateoste poole. Õpingutega paralleelselt kasvatas ta ka praktilist kogemust: oli eri ajavahemikel Jõgeva põhikooli muusikaõpetaja, Jõgevamaa gümnaasiumi neidudekoori juhendaja, Palamuse segakoori Kuus Õuna ja Euroopa kultuuripealinna segakoori teine dirigent, inseneride meeskoori abidirigent, kammernaiskoori Miina ja Eesti noorte segakoori dirigent ning EMTA segakoori koormeister. Miina, Eesti noorte segakoori ja EMTA segakooriga jätkab Mai koostööd ka sügisel.

Koor nagu ikka

Vaatamata noorusele on ta saanud seista ka selliste tippkooride ees, nagu Eesti rahvusmeeskoor ja Eesti filharmoonia kammerkoor. Rahvusmeeskooriga astus ta näiteks üles mullustel Kreegi päevadel Haapsalus, filharmoonia kammerkoori ja Tallinna kammerorkestrit juhatas aga oma magistrieksam-kontserdil tänavu 5. juunil Tallinnas Rootsi-Mihkli kirikus. Seal tulid ettekandele Tigran Mansurjani “Reekviem” ja Arvo Pärdi “Dopo la Vittoria”.

“Mansurjani “Reekviem” on ääretult põnev ja mitmekõlaline teos ja selle võtsin eksamikontserdi kavva Tõnu Kaljuste soovitusel,” ütles Mai. “Tema ise juhatas seda möödunudaastasel hingedepäevakontserdil Kaarli kirikus ja mina olin kontserti ette valmistades filharmoonia kammerkoori koormeister, st õpetasin teose koorile selgeks. Nüüd oli see vaja ainult meelde tuletada.”

Orkestri juhatamine oli Maile küll suhteliselt uus kogemus, aga ka sellega sai ta hakkama, nii et kõrgelt komisjonilt sai kontsert kiitva hinnangu.

Rahvusmeeskoori ja filharmoonia kammerkoori kohta ütles Mai, et need on koorid nagu koorid ikka, ainult et lihtsalt väga võimekad koorid. Noorde dirigenti suhtusid mõlemad kollektiivid väga heatahtlikult. Kus vaja, anti talle head nõugi.

Tippkooridega puutus Mai tegelikult kokku juba kolm aastat tagasi, kui osales XI üleriigilisel noorte koorijuhtide konkursil ja seal finaali ehk viie parema hulka jõudis. Toonane edu oli ilmselt üheks põhjuseks, miks teda laulupeo nn järelkasvuprogrammi valiti.

“Oli 2015. aasta märtsi algus,” meenutas Mai. “Alo Mattiiseni muusikapäevad olid eelmisel õhtul lõppenud, kui helistas 2017. aasta noorte laulupeo peadirigent Heli Jürgenson ja tegi ettepaneku noortepeol üht laulu juhatada. Ta pakkus ka järelemõtlemisaega, aga seda ma ei kasutanud, vaid ütlesin kohe jah. Ning pärast kõne lõppu oleksin rõõmust peaaegu lakke hüpanud.”

Seekordse laulupeo kontseptsioon on üles ehitatud sellele, et lauldakse tuntud heliloojate teoseid, mille nad noorena kirjutanud, või tänapäeva noorte heliloojate teoseid. Seetõttu sooviti kogenud koorijuhtide kõrval dirigendipuldis näha ka suuremat hulka noori koorijuhte. Nii saabki mituteist noort dirigenti homme laulupeokoori ees “tuleristsed”.

“Kaks ja pool aastat on läinud kiiresti ning olnud toredad ja sisukad,” kinnitas Mai. “Saime osaleda terves laulupeo ettevalmistusprotsessis repertuaari valimisest ja tellimisest kuni eelproovide ja kõige muuni. Mõistsime, milline väike osa jäämäest on pidu ise ja kui suure osa moodustab see, mida laiem avalikkus ei näegi.”

Neidudekooride eelproovid möödusid Mai sõnul mõnusas õhkkonnas. Küllap tulevad lauljad dirigendiga hästi kaasa ka tänases proovis ja homsel laulupeokontserdil. Väike riskimoment küll on, sest Mai juhatatavat laulu lauldakse keelpilliorkestri saatel ja orkester paikneb dirigendipuldist üsna kaugel.

“Aga küllap me ka nendega üksteisest aru saame,” arvas Mai.

Kiire elu tõttu on ta viimasel ajal suhteliselt harva Jõgeval viibinud. Ent oma hea õpetaja Maret Ojaga suhtleb ta telefonitsi ikka ning tihti käib jutt just muusikaliste teemade ümber. Tulevikus tahaks Mai rohkem tegelda vokaalsümfooniliste suurvormidega. Seepärast tahab ta sügisest taas EMTA magistriõppesse minna, sedakorda orkestrijuhtimise erialale. Laulupeo ettevalmistusprotsessis teenekate koorijuhtide kõrval saanud kogemust peab Mai hindamatuks.

“See on justkui loteriivõit, ainult et see ei langenud niisama sülle, vaid endalgi tuli pingutada,” ütles Mai Simson.

 Mai Simsoni elukäik

* Sündinud 16. jaanuaril 1992 Tallinnas

* 2006 lõpetas akordioni erialal Jõgeva muusikakooli

* 2010 lõpetas Jõgeva gümnaasiumi

* 2013 lõpetas Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli koorijuhtimise erialal ja Tartu ülikooli matemaatika erialal

* 2017 lõpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemia magistriõppe koorijuhtimise erialal

* On Eesti noorte segakoori, kammernaiskoori Miina ja Jõgevamaa gümnaasiumi neidudekoori dirigent, Palamuse segakoori Kuus Õuna teine dirigent ja EMTA segakoori koormeister

* Varem on dirigendi või abidirigendina juhatanud Tartu laulupeomuuseumi segakoori, Euroopa kultuuripealinna segakoori, Inseneride meeskoori ja Jõgeva põhikooli lastekoori

* 2014 jõudis XI üleriigilisel noorte koorijuhtide konkursil finaali

* on tänavuse noorte laulupeo neidudekooride liigidirigent 

Maret Oja, muusikaõpetaja ja dirigent:

Saime Maiga headeks sõpradeks juba siis, kui ta oli gümnaasiumi lõpuklassides. Ta on edasipüüdlik maksimalist: kui midagi ette võtab, siis põhjalikult. Koorijuhina ongi talle musikaalsuse kõrval edu toonud töökus, süvenemisvõime, täpsus ja korrektsus. Ta on ka hea suhtleja, nagu koorijuht peab olema.

Päris naljakas on meenutada, kuidas Mai aastaid tagasi esimest korda Palamuse segakoori Kuus Õuna ees seistes mitte midagi väljendavaid kolmnurkseid liigutusi tegi. Selle ajaga võrreldes on ta läbi teinud tohutu arengu. Päris kadedaks teeb, kui mõtlen: oleks minul omal ajal koorijuhtimist õppides nii palju päris inimestega töötamise võimalust olnud! Mina juhatasin ju tunnis “tapeeti”!

Tean, et Mai on tegelikult väga mures selle pärast, et laulupeolaul hästi välja tuleks. Vigade parandamise võimalust peol ju pole. Aga loodan, et kõik läheb hästi.

 RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus