Möödunud reedel Jõgeval peetud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud ajaloopäevaga võttis Jõgevamaa Kodukandi Ühendus kokku kaks projekti – ühe käigus õpiti kodukoha tegemiste jäädvustamise kunsti, teisega süüviti omakandi aja- ja kultuurilukku.
Üht osa esimese projekti “Kodukandi tegemised” käigus omandatud oskuste tulemusi võisid kokkutulnud sõna otseses mõttes oma silmaga näha ja käega katsuda. Nimelt oli välja pandud näitus koolitustel osalenute fototöötlustest. Koolitustel saadi teadmisi ka kroonika koostamisest ning kodulehekülje koostamisest. Viimasel teemal jätkatakse veel ka sügisel. Ajaloopäev seoti aga peamiselt seltsitegevuse eilsete, praeguste tegemiste ja pisut ka tulevikuplaanidega ehk teise projektiga, mis kandis ka vastavat nime: “Seltsitegevus külas eile, täna, homme”. Räägiti sellest, mida kusagil omakandi seltsitegevuse minevikust oli õnnestunud uurida ning mida õpetlikku sealt tänasesse ja homsesse edasi kanda on, et järjepidevus ja head traditsioonid säiliksid. Ühtlasi andis ajaloopäev ülevaate sellest, kui palju on meie maakonna külades erinevaid tegutsemisvõimalusi ja -suundi.
Ühise pere tundega
Praegune Kamari Haridusselts peab ennast 1922. aastal loodud seltsi järjepidevuse kandjaks. Sisuliselt tegutsetakse külaseltsina, mis tähendab, et kõik loodu ja ettevõetu on mõeldud kogu oma küla rahvale. Alles on isegi endisaegne seltsi lipp, mille Hilda Reidla alles hoidis ja praegusele seltsile ehk omakandi tegevuse jätkajale üle sai anda.
Tänase Kamari Haridusseltsi eestseisja Kalli Kadastik tõmbas mitmeid paralleele ja rääkis ühistest joontest ennesõjaaegse ja nüüdse seltsi tegevussuundades ja ka põhikirjas. Nii, nagu omal ajal on olnud tegu rahvahariduse edendamisega, kursuste korraldamisega, mitmesuguse ühistegevusega jms, nii jätkatakse tänases päevaski. Tänane Kamari Haridusselts, kes aktiivselt kohalikku külaelu edendab, on endale nime teinud juba üle Eesti.
Kui 2004. aastal tunnistati Kamari parimaks külaks Jõgevamaal, siis 2005. aastal juba Aasta Külaks üle Eesti. Siin on, mida teistelegi õpetada. Kõigist kõige olulisem on Kalli Kadastiku sõnul siiski üheskoos ja ühes suunas tegutsemine. “Meil pole vaja olnud seltsi mängida, meil on seda kõigile tõepoolest vaja olnud,” kinnitas Kalli Kadastik. 1999. aastal taaselustatud seltsi eestvedamisel on külla rajatud kaks lipuväljakut, tennise- ja korvpalliplatsid, korrastatud tiigiümbrus ja terviserajad, asutatud on raamatukogu ja infotuba, käsitöötoad jms. Viimati saadi ka seltsimaja. Energiliselt käib spordi- ja isetegevus, on väga palju mitmesuguseid ühisettevõtmisi. Seltsi juhendamisel tegutsevad noorkotkad ja kodutütred, korraldatakse lastelaagreid jne.
Võisiku-Kundrussaare külaseltsil Ewa pole küll ei koolimaja, rahvamaja ega ka raamatukogu ja kahe küla peale on rahvastki suhteliselt vähe, ent külaelu edendamiseks on leitud oma tee. Organiseeritakse kodukandipäevi, spordivõistlusi, huvilisi jätkub käsitöö- ja õmblusringi, korraldatakse ühisettevõtmisi, tähistatakse tähtpäevi ja peetakse talguid. “Teeme kõike ikka koos lastega. Oleme ühine pere,” kinnitas seltsi eestseisja Loniida Bergmann. Eelkõige tänu temale on korras ka sealne von Bocki kalmistu, säilitatakse kohalikku ajalugu ja on võimalus seda tutvustada ka mujalt käivatele ekskursioonidele.
Juurtega on hoopis tugevam
Jõgevamaa Kodukandi ühenduse juhatuse esimees ja Härjanurme Maarahva Seltsi liige Karina Kaarepere rääkis sellest, kui palju oli Härjanurme kandis enne sõda seltse ning mille kõigega need tegelesid ning kui uhke tunne on teada, et näiteks Jõune külas on tegutsenud operetitrupp.
“Küsima peab neilt, kes mäletavad, kuni pole hilja. Seda tuleb teha täna ja kohe praegu, muidu seisame fakti ees, et küsida pole enam kelleltki,” leidis ta.
Peipsi ääres just nii tehaksegi, käiakse ja küsitakse, et säilitada Kodavere murret ja inimeste mälestusi. Sellest, kuidas seda tehakse ja mismoodi omakandi juuri otsitakse, kõneles Sääritsa külas elav seltsingu Särapi eestseisja Eevi Treial, kes tutvustas ka pisut Kodavere murde uurimise ajalugu ja selle murde eripära. Asja ilmestamiseks etendasid kaks sealtkandi naist ka ühe eheda murdekeelse loo.
Ennesõjaaegsest seltsitegevusest Kassinurmes ja seal praegu tegutsevatest seltsidest andis ülevaate Helma Kaeval, kes on ise teinud kohaliku ajaloo uurimisel tänuväärset tööd ning asutanud Nurga kodulootoa. Rohkesti materjali on sellest kandist tänu temale ka Eesti Rahva Muuseumis. Kuigi otseselt oma tegevuse jätkajat ta praegu silmapiiril ei näe, tunneb ta enda sõnul siirast rõõmu sellest, et praegu on Kassinurme kandis tegutsemishuvilisi, kes seltsielu edendada suudavad.
Põhjaliku ülevaate seltsitegevusest ennesõjaaegses Põltsamaa piirkonnas andis Põltsamaa muuseumi töötaja Vilja Roots, kes kõneles nii Põltsamaa lähema kui ka kaugema ümbruse Lustivere, Lahavere, Kamari, Pajusi, Adavere, Tapiku omaaegsest seltsielust. Paljude näidete varal manas ta kuulajate silme ette pilte sellest, kuivõrd ergas omal ajal neis paigus elu oli ja kui paljude erinevate asjadega tegeldi. “Ei aetud omakasu taga ja hoiti ühte,” oli Vilja Rootsil põhjust kõige põhjal üheks olulisemaks järelduseks. Küllap on, millest ja mida õppida.
Õpetlikku ja omapärast
Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse koordinaator Pille Tutt tutvustas rahvale põhjalikumalt LEADER-programmi kui üht võimalust külade arenguks. Ühtlasi rääkis ta ka oma kodukandi Sadala piirkonna seltsitegevusest ajaloos ja praeguses ajas ning tänase Sadala Külade Seltsi käsutuses oleva seltsimaja tegemistest. Hiljuti tähistatigi Sadalas piduliku õhtuga 110 aasta möödumist põllumeeste seltsi ning 125 aasta möödasaamist lauluseltsi Edendus asutamisest ning ühes sellega täitus 126 aastat puhkpillimängimise algusest ja viis aastat Torma valla noorte puhkpilliorkestri tegevusest.
Halliku Haridusseltsi juht Mare Nõmm kõneles, millega tegeldakse nende seltsis ning kuidas kantakse edasi 1920. aastal loodud seltsi vaimu. Põhjalikumalt aga jutustas ta sellest, kuidas selts on võtnud endale südameasjaks omakandi poetessi Anna Haava mälestuste jäädvustamise ning uurimise ja 2006. aastal avatud Anna Haava toast Assikvere seltsimajas. Oma jutu lõpetuseks palus Mare Nõmm laulda kahel noorel naisel Merlel ja Merikesel mõned laulud Anna Haava sõnadele, mis kuulajatele väga südamesse läksid.
Aime Vilu Eesti Külaliikumisest Kodukant, kes on ühtlasi Aasta Küla projektijuht ja toimetab ajakirja Külakiri, rääkis erinevatest projektidest, kuidas külaelu edendamiseks raha taotleda ning mõnda liikumise Kodukant tulevikuplaanidest. Samuti tutvustas ta video vahendusel viitteist Aasta Küla 2007 nimetusele kandideerinud küla üle Eestimaa, nende seas ka Pajusi küla Jõgevamaalt. “Oleme mitu aastat otsinud nendel ringkäikudel just seda meie-tunnet, mis külad liikuma on pannud,” ütles ta, soovides Jõgevamaa külaelu edendajatele edaspidiseks sära silmadesse ja valmisolekut kasvõi ussiurust läbi minna, kui vaja.
VAIKE KÄOSAAR
