Mäletan, et ema tõusis jõululaupäeva hommikul vara, hakkas küürima ja pesema. Meeles on ka verivorstide tegemine. Maitserohtude järele lõhnav vorstipuder läks lehtri ja pulga kaasabil soolikasse.
Isa mureks oli kuuse toomine, ta otsis ikka ilusat puud. Meil oligi põrandast laeni ulatuv kuusk toas.
Kui põrandad olid puhtaks küüritud, kuusk ehitud, ahi köetud ja vorstid ahjus särisemas, olidki pühad käes. Laulsin koos õdedega küünlasäras kuuse juures jõululaule, ootasime põnevusega jõuluvana tulekut. Lõpuks ta tuligi, kingikott õlal ja vitsakimp käes.
Vanaema jutustas jõulukommetest. Kurjust ei tohtinud pühade ajal olla, loomadele anti leiba ja muid paremaid palu, millele pühalikud sõnad peale loeti.
Hobustega käidi kirikus ja kalmistul, kus omaste haudadel küünlad süüdati ja kuuseoksake pandi.
Jõulu esimene püha oli nii suur püha, et külas ei käidud, alles teisel pühal mindi tuttavatele ja sugulastele külla.
Stalinliku võimu ajal oli jõulupühade pidamine keelatud, kuid meie kodus tehti seda ikka. Kuusk toodi metsast õhtuvidevikus, enne küünalde süütamist tõmmati akendele kardinad ette.
Nüüd on meil taas jõulud kaunid pühad. Lapsed õpivad salme ja ootavad jõuluvana.
Jõulud on teel meie kõigi südameisse. Toogu need igasse kodusse rõõmu, hardust ja rahu.
ALEKSANDER KÕRGESAAR
