Et rahu ja vaikus liiga tüütavaks ei muutuks, otsivad mõned inimesed närvikõdi. Muidugi, üksmeel on ju nõrkadele.
Nagu kirjutas Mati Unt: ”.. probleemide taha poetakse ikka siis, kui ei usaldata vaadata oma sisemusse.” Usaldamatus on nagu kevadine kulutuli – kord alguse saanud, levib edasi. Mööda seda kuivanud rohtu, loomulikult, mis tuld võtab. Mõistetav — tihti ei suuda inimloomus end objektiivselt kõrvalt hinnata ja teeb mõtlematuid otsuseid. Selliseid, mis on põhjendatavad vaid subjektiivse enesekesksusega. Sellistele kõrvadele, mis isegi ei ürita vastukaja mõista, sellest õppida või järeldusi teha, on igasugune kriitika tuim taustamüra; niisama jutt. Et las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.
Ja kuhu siis edasi minna on? Kui käputäis nonkonformiste keerab kõrgemale instantsile selja ja väidab, et viimase liivakast on täis priiskamist, lühinägelikkust ja populismi, paneb see paratamatult kulmu kortsutama ja kahtlema nende avalduste õigsuses. Pindu nähakse teiste silmis alati rohkem kui palki enda omas. Tekib vaid küsimus: millistel motiividel neid pinde otsitakse? Kas tõesti on kadunud ligimese usaldus ning sotsiaalne mõistmine? Rahulolu, tuleb välja, on defitsiit; kui otsida, leiab alati midagi, mis on halvasti, kuri ja ebaõiglane. Jah, jube lihtne on varjuda mingite nüüdseks juba trafaretseteks muutunud süüdistuste ja kunstlike pretensioonide taha: tihe konkurents, tänapäeva tööalane mobiilsus, majanduslangus, inimlik pimedus… Kui kogu väikekodanlik sapp on välja pritsitud, hakkab siis kergem? Tulevik oleks justkui palju helgem, innovatiivseid ja igavest küllust lubavaid ideid ja projekte voolab sisse uksest ja aknast? Vaevalt. Vanad kuulutatakse iganenuiks, uusi veel ei ole. Vääritu oleks siis ju sellises olukorras tunnistada oma rutakust ja ”lahmivaid” otsuseid, seega leitakse taas mingi põhjendus kaaskondlastele, mille taha mõneks ajaks varjuda. Selle kohta öeldakse suletud ring. Ajalugu on näidanud, et isekatel põhjustel tuginevad revolutsioonid pikemas perspektiivis positiivseid tulemusi ei anna. Esmalt tuleb teha puhastust oma hingesoppides.
Kui kadunud on usaldus, siis selle võib veel leida. Kuid kui puudub õiglus, on kuri karjas. Maailma ei ehitata materiaalsetele taladele. Nüüdseks peaks see juba selge olema. Kes seda on teinud, selle elu ka sohu on vajunud. Mispärast peaks siis rõhuma praegustes niigi komplitseeritud oludes nii valusatele argumentidele nagu finants või majandus? Et oleks usutav? Et ka pööbel mõistaks, mida ja mil määral kõik ikka valesti on, ja tagajalgadele tõuseks? See on tobe. Ennekõike tuleb meeles pidada, et kollektiivne heaolu ei sünni hetkeemotsioonidest või vähemuse suvast. See saab rajaneda ikkagi koostööl, probleemide ja valupunktide ühiskondlikul lahendamisel, konsensusel. Vee segamine ja nüüdisaja tundlikus olukorras furoori tekitamine ning ennatlikkus on justkui sool haavale. Sellega maailma ei päästa. Oma karmast veel rääkimata. Õiglustunne, kui see on tolmu alla mattunud, tuleks kiiremas korras puhtaks teha. Hilja pidavat olema siis, kui varbad on külmad. Nii et..
Murelik Mustvee kodanik
Kirja autor on toimetusele teada
